Jõuluvanamaa

Eelmisel nädalal sattusime õe sünnipäeva käigus ühte vanalinna baari - mina, itaallane ja tartlane. Istume, räägime, laulame ja plaksutame. Kõik oli tore. Olin vist alustanud üht järjekordset lugu maailma asjadest kui itaallane järsku hõikas: "Babbo Natale!" ja osutas käega. Vaadates käega osutatud suunas nägin üht tavalist eesti vanameest toreda suure halli habemega. Ütlesin naerdes, et jajah, muidugi on see jõuluvana, meil on neid igal pool.

Selle kolmapäeva hommikul kooli sõites vahetasin Mustamäel trolli. Pidin natuke aega kauni päikesetõusu ja kristallselge õhuga hommikul järgmist sõidukit ootama. Seisin peatuses peaaegu üksinda. Vaid keegi vanamees oli minus paremal, paviljoni seina ääres. Vaatasin teda silmanurgast ning hüüatasin mõttes: "Babbo Natale!" :) Järgmine jõuluvana.

Pärast seda olen ma neid juba rohkem märkama hakanud. Küll Kristiines, küll Säästukas, trollis ja Viru Keskuses. Nad on igale poole jõudnud. Toredad vanemad eesti mehed, kes on endale suure jõuluvanahabeme kasvatanud. Elame jõuluvanamaal.

Berlusconi ja kipskirik

Inetu lugu. Muud ei osanud esimese hooga öelda. Tõesti inetu lugu. Milleks seda vaja oli?

Siis lugesin aga väikeriigi supervihalehte Postimees. Sattusin selle Berlusconi uudise kommentaariumisse ning ohkasin. Hulk hulle karjus seal, et midagi sarnast peaks tegema Eesti pealinna linnapeaga ning et see kipskolakaga vastu nägu saamine oli paras ka Berlusconile. Ma ei saa aru.

Kui keegi ütleks sellele kommenteerijale, et tema isale-emale tuleks samamoodi vastu vahtimist virutada, kas ta siis oleks rõõmus ja rahul. Või kutsuks politsei? Kas ma saan õigesti aru, et ta tegi ju selle kommentaariga nalja ning ei mõelnud midagi tõsiselt. Või mis?

Olles näinud poliitikute ning avalike esinejate elu kõrvalt ja lähedalt, imetlen nende vastupidavust ja julgust. Enamus inimestest sellistele verbaalsetele kipskirikuga loopimistele vastu ei pea. Või kui peavad, siis ei ole nad lihtsalt veel pidanud oma huvide tõttu poliitikasse minema. Lihtne on visata. Olgu see siis sõnu, kommentaare või kipskirikut.


P.S. Äsja lugesin ühest tekstist, et sõjas peetakse kuritegelikuks vaid vaenlase tegevust, samas oma sarnast teguviisi kriminaalseks mitte pidades. Kui tihti võiks seda näidet tuua selle sügise Postimehele...

Fellini ja Ristiisa filmide muusika

Juhtusin paar päeva tagasi kuulma Klassikaraadiost ühte väga huvitavat muusikasaadet. Neil on vist kord nädalas sellised ühe helilooja elutööle keskenduvad saated. Kui eelmisel nädalal räägiti Venemaal sündinud ning ameerikas ja inglismaal laineid löönud Irving Berlinist, kes on meile toonud sellised aegumatud lood nagu "White Christmas" ja "God bless America". Kuid mitte temast ei tahtnud ma kirjutada, vaid itaalia heliloojast Nino Rota'st, keda Frederico Fellini on pidanud oma kõige paremaks filmikaaslaseks. Eks ta lõi ka enamusele Fellini filmidele muusika. Ja tegi seda väga hästi.

Paar nädalat tagasi kui olin kodus haige, hakkasin vaatama aja jooksul kogunenud vanu itaalia filme. Üheks neist oli Fellini "Päevavargad" ehk "I Vitelloni". See on tore film, Alberto Sordiga peaosas, itaalia noorte töötute meeste elust väikeses suvituslinnas ühe aasta jooksul. Tegevus toimub 1950. aastatel. Kuid hoolimata praeguse aja oludesse hästi sobivast töötuse küsimustest võlus mind selle filmi juures kõige enam muusika. Ning suur oli rõõm kuulda nädal hiljem seda uuesti Klassikaraadiost.

Rota oli väga viljakas helilooja. Oma elu jooksul kirjutas ta üle 150 teose. Peamiselt filmimuusikat, kuid ka oopereid ja teisi asju. Pea kõik Fellini filmide muusika 1950-70. aastatel. Kaasa arvatud "La Strada", "La Dolce Vita", "8 ja 1/2" ning "Roma". Ja kui need klassikud ei ole kõigile huvilistele veel tuttavad, siis tema muusikat Francis Ford Coppola filmist "Ristiisa" peaksite ikkagi kuulnud olema. Kes ei ole, siis saate seda teha siin: http://en.wikipedia.org/wiki/File:Love_Theme_From_The_Godfather.ogg

Lõpetuseks teile vist kõige kuulsam lõik "I Vitelloni" ehk vabas tõlkes "Vasikate" filmi lõpuosast. Natuke on kuulda ka Rota toredat muusikat.

la traviata Estonias

Eelmisel nädalal käisime õe ja õemehega Estonia teatris "La traviata't" vaatamas. Väga tore oli. Esilauljate hääled jäid küll natuke nõrgaks, kuid koor oli siiski tugev. Pam-pam-pam-pampapaa kõlas kohe algul väga vägevalt. Kõige paremini laulis Jassi Zahharov, kes hääldas itaalia keelt väga selgelt ja tema häält oli ka rõdude kaugemais nurkades alati kuulda.

Dario rääkis, et kunagi oli Itaalias aeg, millal ei tohtinud kuninga nime avalikes kohtades välja hüüda. See juhtus Giuseppe Verdi eluajal. Nii võttiski rahvas nõuks hõigata kogunemisel "Verdi! Verdi!". Teisisõnu tähendas see aga "Vittorio Emmanuele Re di Italia!"
Lisaks rääkis Dario, et sõna traviata tähendab litsakat või langenud naisterahvast.

Mäletan, et kunagi lapsena ma pelgasin ooperit, mõeldes et küll on keeruline etendust mõista kui läbi pikaks venitatud häälikute sõnadest ja toimuvast aru ei saa. Sellevõrra oli nüüd veel toredam ooperis käia, et lisaks sõnumile sain aru ka kogu tekstist. Mõned kohad olid küll vana itaalia keele vormidega. Kuid see ei häirinud. Meie, eestlaste, jaoks on need vanad kõnevormid paremini mõistetavad, sest seal ei kasutata tänapäeva keerulisi kolmandas isikus pöördumisi.

Kuigi lauljate tase jäi nõrgaks, soovitan ikkagi kõigil itaalia oopereid vaaama minna. Pealegi on seal eesti ja inglise keelsed subtiitrid. Ja puhvet on hästi varustatud ;)

suhteliselt palju või vähe

Mida kõike kummalist ei võta inimese aju ette kui tal on koolitööd vaja teha. Käesoleval hetkel leidsin, et hädavajalik oleks välja arvutada eestlaste suhe maailma rahvastikuga. Tuginedes internetis levivatele ja kooliajast meelde jäänud andmetele vaatlesin eestlaste suhet maailma rahvastikuga läbi ajaloo.

Väidetavalt on meie rahvuse kõige mustem hetk olnud 300 aastat tagasi, peale Põhjasõda, kui parafraseerides kroonikuid "ei kostnud Narvast Tartuni koera haukumist ja inimeste hääli". Ajaloolased oletavad, et siis oli meie aladel vaid 400 tuhat inimest. Kokku oli maailmas tol hetkel hinnanguliselt 790 miljonit inimest. Nüüd on meid 1 miljon 390 tuhat ja maailmas on kuus miljardit inimest. Kas meid on nüüd siis rohkem või vähem?
Tuleb välja, et suhtarvuna on meie olukord pigem kehvemaks läinud. 1700 paiku oli eestlasi maailma rahvastikust umbes 0,051% ning aastal 2009 on meid 0,0231%.
Seega ei pruukinud vanasti asjad hoopiski nii pahasti olla kui arvati või siis praegu nii hästi olla kui arvatakse. Teisalt aga jätab praegune ametlik statistika arvestamata eestlaste lapsed, kes sünnivad välisriikides. Mistõttu on meie iive arvatavasti juba positiivne.

tagasi Eestis

nii

nyyd olen nàdala kodus olnud. m6ned asjad on teisiti. vàga palju vaiksem on siin, v6rreldes selle ajaga kui ma àra làksin. 

- tànavatel on kuulda palju vene keelt. algul imestasin, et kas siis eestlased on k6ik àra làinud. hiljem aga m6istsin, et eestlased lihtsalt ei r22gi tànaval :)

- enamus eesti autojuhtidest on ylekaalulised. sest nad s6idavad autoga.

- palju on ikka t6siseid n2gusid. eriti jài meelde yks lapsega jalutav isa, kelle pisipojal oli kulm kàrus kortsus. Kuid siinkohal tuleb 8elda, et kui ikka toreda ja s6braliku-suhtlemisalti eestlase peale satud, siis on ta isegi roomlastest lahkem ja soojem. Seega k6ik on korras. Lihtsalt rààkida ja naeratada tuleb ise esimesena.

- Siin on nii puhas ja korras k6ik. Eesti on vist maailma k6ige puhtam riik. 

- Ikka kàib veel teedele killustiku laotamine ja autojuhtide kui teerullide kasutamine. 

- Aga 6htud on imekaunilt valged. 

- Peipsis saab augustis ujuda!!!

- Saun ja vihtlemine on ikka maailma m6nusamad.

- L6puks tean kumb 6lu on Eestis parem - see on AleCoq, sest see meenutab vanaisa tehtud saunajooki. Saku oli kuidagi mage ja tuim. 

- bussis v6ib siseneda ja vàljuda igast uksest :P

- siin on nii palju blonde. tunnen natuke puudust tumedapàistest roomlastest. 

- eesti toidud on head, kuid nende puhul peab jàlgima raskust ehk teisis6nu tuleb menyy koostamisel hoolikas ja loominguline olla. 

- ma tahtsin maale v6i tartusse elama minna, kuid praegu sattusin raekoja platsile. Vaatame mida huvitavat augustikuu veel toob. 

P.S. Paistab, et t88kohti Eestis enam nii palju ei ole kui varem. Alustasin uue ametikoha otsinguid. 

Viimane kord Sapienzas

Eile käisin oma Erasmuse lepingut lõpetamas ja pabereid vormistamas. Kõik on nii tühi. Isegi hindudest kaupmehed on kadunud. Pole enam kellelegi müüa. Tühjades koridorides kõnnivad üksikud hinged. Kõik sööklad on kinni. Arvutiklassis ei olnud enam isegi seda jaapanlast, kes seal päevast päeva surfas. See juba näitab, et suvi ja puhkuste hooaeg on lõpuks itaalia ülikooli jõudnud. Veel eelmisel nädalal, juuli keskel, kui Eesti koolides on vaid ehitajad ja suvetööle jäänud, toimus siin pinev eksamisessioon.

Mult on küsitud, et kas kahju ei ole siit ära minna-tulla. Kuni eilseni ei olnud enam väga kahju, sest ilmad on nii palavaks läinud, et väljas saab käia vaid õhtuti ja öösiti ei saa enam hästi magada. Ainukesed head kohad on kliimaseadmetest läbi uhutud kaubanduskeskused. Väljas uimastab päike ja Aafrika kuuma tuul Scirocce sind koheselt. Samuti on siin linnas nüüd kõik enam-vähem nähtud ja tehtud ning lõpuks tuleb ikka edasi liikuda.

Eile said aga mälestused minust võitu. Nii palju uusi tutvusi ja põnevaid tegemisi on seal Sapienza teaduskondade hoonete vahel. Kui ma ennast Erasmuse koordinaatori kabinetist ja seda kaitsvast koerast ning arvutijamadest läbi murdsin siis käisingi natuke uitamas.

Rooma tujutseb ja toretseb

Eilne päev algas suure postiveoga. Saatsime teise 20 kilose paki siit kodumaa poole teele. Kui esimesel korral, kolmapäeval, pidin seda kahtekümmet kilo asju vedama kõigepealt ühte postkontorisse ja seejärel teise, siis eile läks kõik nagu õlitatult. Kolmapäeval jagasid roomlased oma hoope ning igal pool oli võitlusväli. Esimeses postkontoris ei sallinud postitädi minu suurt kasti ja arvas, et see on liialt ülemõõduline Eestisse saatmiseks. Ainuke võimalus on vaid hästi palju raha maksta, et siis saab küll. Tõeline roomlanna! Kõigist seletamistest ja viidetest Itaalia Posti kodulehele hoolimata jäi ta vankumatuks. Mõnedel postitöötajatel on siin töökoht väljateenitud muud moodi kui ausa konkursi teel. Täiendkoolitusest ja klienditeenindusest ei soovi nad isegi mitte und näha. Ja lahti ei saa neid mitte iialgi lasta...

See-eest täna näitas Itaalia mulle jälle oma ilusat külge. Käisin viimaseid kaupu ostmas, mida kodus nii soodsalt ja suures hulga ei pruugi saada. Kahjuks ei käi see jutt suurte odavate veinipudelite kohta :) kohver on juba oma piirkaalus. Tagasitulles käisin kalakaupmehe juurest läbi, et lõunaks natuke merekarpe süüa. Kus tema oli alles heas tujus. Võtad pool kilo karpe, saad teise pool kilo austreid peale. "Ah, et olete Eestist. Tean, tean seda ilusat riiki. RAI ikka näitab dokumentaale sellest. Väga ilus maa paistab olevat. Et külmem on teie maal, meil siin seda muret ei ole :) Aga see talv oli meil ka väga kehva. Ei, ei külm ei olnud, aga vihma sadas palju. Viimased 300 (! :)) aastat pole nii palju vihma siin talvel sadanud. Aga külm meil küll ei ole. Ainult jõulud ja jaanuar on jahedamad ning juba veebruaris on jälle ilus ilm! Tulge kindlasti veebruaris tagasi!!!"

Che Roma!? Peab vist hakkama veebruari lennupileteid uurima ;)

Sukelduja leidis iidse linna varemed

Ma alustan siin nüüd väikest viisi huvitavamate Itaalia uudiste kajastamist. Väike näpuharjutus minu jaoks ja loodetavasti mõnus lektüür minu lugejatele.

Amatöörsukelduja leidis Lõuna-Itaalias, Calabrias (maakond Naapolist allpool ehk nö saapanina kaardi pealt vaadates) ranniku lähedal vee alt muistse linna varemed, teatas kohalik linnavalitsus.

Alessandro Ciliberto, on sukeldumishuviline arhitekt, kes leidis 3-4 meetri sügavuselt merest hulga kiviplokke sukeldudes 15 meetri kaugusel rannast Squillace nimelise linna lähedal Calabria idarannikul.

"Vaadates liivast merepõhja paistsid arvatavasti inimeste poolt vormitud tumedad kivid, mis olid umbes kahe meetri pikkused ja pooleteise meetri laiused," rääkis Ciliberto.

Ta lisas et ''jätkates merepõhja uurimist paar meetrit eemal leidsin ma poole meetri kõrguse valget värvi sambaaluse. Edasi oli seal üks nelinurkne väiksem kiviplokk ja teine ebamäärase kujuga kivi."

Squillace'i linnavalitsus teatas et need varemete jäänused võivad pärineda iidsest merelinnast Scylletiumist, mis oli üks paljudest Itaalias asuvatest Kreeka kolooniatest paar tuhat aastat tagasi.

Linn sattus Roomlaste kätte 124 aastal enne Kristust ning oli sünnikohaks Rooma kirjanikule ja riigimehele Cassiodorus'ele. Viimane väitis, et linna asutajaks oli kuulus kreeklaste kuningas Ulyssus.

Varem on selle linna jälgi leitud ka lähedal asuvast Roccelletta di Borgia nimelisest linnast.


View Larger Map

Lisasin siia selle Guugli kaardi, sest see annab võimaluse paremini mõista, miks merealune linn ja Lõuna-Itaalia just kreeklaste võimu all oli. Nagu näete, siis asus Scylletium vahemaa mõistes palju lähemal Kreekale kui Roomale. Kui siia lisada veel suhteliselt hõlpsasti laevatav meretee raskete mägede asemel, siis oligi kreeklastel oluline eelist pea terve lõunaosa valitsemisel.
Teised olulised kreeklaste kolooniad asusid veel Bari, Taranto ja Brindisi kohal.

viimased hetked

Algab minu viimane nädal Itaalias. Järgmisel pühapäeval jõuan koju ja hakkan tegelema tööotsingute ja ülikooli lõpetamisega. Aga nendest juba siis kui see kõik juhtuma hakkab. Seni veel Itaaliast ja elust Roomas.

Eelmisel nädalal käisid sugulased külas. Väga tore oli. Nende saabumise teisel päeval sõitsime rongiga Naapoli poole randa, Sperlongasse. Seal oli palav ja kaunis. Väga puhas ja selge vesi. Võtsime ka liumäega vesijalgratta ning tegime paaritunnise matka grottidesse. Kõik oli tore nii kaua kuni koju jõudsime. Siis selgus, et oleks pidanud ikka jalalabadele ka päikesekreemi panema. Mis sest, et jalad vees olid enamuse ajast. Päike põletas neidki hoolega.
Järgmised kaks päeva ma sugulastega kaasa kõndida ei saanud. Sest ei saanud pea üldse kõndida. Kuid nüüd jalutan jälle nagu vanasti.

Vahepeal on toimunud ka mitmeid kaas-erasmuslaste lahkumispidusid. Tom läks küll nii teele, et mina sinna ei jõudnud, kuid Elisabeti, Claudia ja Laura saatsin ikka ära. Tagasi sellele aastale mõeldes leian, et leidsin siit endale mitmeid uusi sõpru ja huvitavaid tutvusi. Võibolla mitte nii palju kui mõned teised, kuid selle eest on nad pigem tõsisemad ja asjalikumad inimesed.

Ahjaa. Ma sain kõik oma eksamid siin ka tehtud. Küll natuke vähem, kui ma esialgu lootsin. Kuid ega vist esimese korraga kõiki asju ei saagi. Ja mõni õppejõud võib olla ka lihtsalt natuke bitch, kukutades sind mitu korda eksamil pisivigadega läbi. Ma olen jõudnud järeldusele, et Erasmuse kursuse olulisus ei ole niivõrd palju sooritatud eksamite arvus vaid kogetus ja läbielatus. Seda viimast on antud kursus täies mahus ja vbla enamaski mulle andnud.

Mul on oma viimase nädalaga veel mõned plaanid. Siin Rooma linnas on veel kohti, kuhu ma pole jõudnud. Seega jätkab ugrofenni blogi sel nädalal veel oma raportaazhi itaalia elust ja asjadest :)

Kuidas me seminarides käisime :)

Kus asub Itaalia?

Peeter Vihma kirjutab oma Keenia blogis järgmist:
"Mis on Aafrika religioonides oluline? Üksteise aitamine; esivanemate ja staatuse austamine; kingituste tegemine ja saamine (ka jumalatelt). Need jooned on üsna otse üle kandunud praegusesse Keeniasse."

Hmm... miks see küll mulle nii tuttav tundub :)

Üksteise aitamine - perekonna või lähedaste toetamine on väga tähtsal kohal. Nepotismile panid al(g)use katoliku kiriku paavstid.

Esivanemate ja staatuse austamine - "vanemate inimestega ei tohi vaielda, sest neil on alati õigus," ütleb kohalik vanasõna. Peaministri ametinimetus on il Presidente del Consiglio dei Ministri.

Kingituste tegemine ja saamine - selle jaoks on eraldi pühad ja tähtpäevad.

_________________________________________________________________
Aga muidu on ilm soe ja kaunis ning mind valdab sama tundmus, mis täpselt aasta tagasi Perugias ja varasematel reisidel siin - ma ei taha siit lahkuda, tunnen end kui kodus ning tulen siia kindlasti varsti tagasi :)

fiat panis - jätku leiba

Täna sai lõpule viidud mu praktika Itaalias. Kuskil umbes varakevadel oma ülikoolilõpu plaane uurides avastasin, et mul on veel tegemata nõutav praktika kuskil riigiasutuses või kolmandas sektoris. Mõtlesin, et natuke igav on seda teha oma töökohas, küsides tavategemiste eest hinnangut ülemuselt, kes sind nagunii tulemusvestluste jaoks hindab. Et palju huvitavam oleks midagi uut õppida praktika käigus. Tutvuda organisatsiooniga, millest nii palju ei tea ja kus võibolla ka kunagi töötama ei juhtu.

Nii mu mõtted siis liikusid. Valik itaalia vastavate asutuste vahel Roomas on suur, kuid siin oli takistuseks minu mitte-nii-sujuval-tasemel keeleoskus. Kuid linnas on ka mitmeid rahvusvahelisi organisatsioone - peamiselt ÜRO toidu ja põllumajandusega tegelevad asutused. Mõningase kirjavahetuse tulemusel leidus üks asjast huvitatud ja praktikandi suhtes sõbralikult meelestatud inimene, kellelt õppisin paari kuu jooksul väga palju rahvusvaheliste organisatsioonide toimimise ja köögipoole kohta.

Praktika käigus külastasin ja analüüsisin kõiki kolme Roomas tegutsevaid arenguabi organisatsioone: FAO-d (mis tegeleb maailma põllumajanduspoliitika kujundamisega), IFAD-it (annab arengumaadele soodsat pikaajalist rahastust) ja WFP-d ehk Maailma Toiduprogrammi (tegeleb kriisiabi ja toiduabi toimetamisega abivajajatele).

Minu tööülesandeks oli uurida, kuidas saavad riigid nende organisatsioonide arenguabi programmidega liituda.

Toon siia ära mõned töö käigus välja tulnud huvitavad asjaolud:
- aastaks 2050 kasvab maailma rahvastik 6 miljardilt 9 miljardile
- 1960. aastatest ei ole haritava maa ala oluliselt suurenenud - hetkel 6 miljardit ha - igal inimesel peaks hetkel olema oma hektar põllumaad kuskil maailmas :) Kuid 40 aasta pärast see enam nii ei ole, sest põllumaa suurenemist ei ole oodata.
- eelmise nädala Economist ütles, et tuleviku toiduvajaduste tagamiseks on vaja kasvatada kasutatava põllumaa tootlikkust 70%. Kas ja mis vahenditega oleks see võimalik?
- peamine põllumajanduse kasvupotentsiaal on arengumaadel, mis omakorda aitaks tagada nende stabiilsust, toiduga kindlustatust ja paremaid sissetulekuid (juhul kui riigid ei keskendu vaid ühele tootele - monokultuurid - ja rahvusvaheline kaubandus toimib kõigile võrdselt ja soodsalt).
- arenguabi valdkond sisaldab endas võimalusi nii abisaajale kui ka abiandjale. Mõnes mõttes saab öelda, et "aita teisi ja ka sind aidatakse".

Kel rohkem huvi põllumajanduse tuleviku vastu, soovitan alustuseks lugeda seda LHV-s avaldatud artiklit.

Kuis maailma päästa

Fiat, mu uus huviallikas, millest ma aeg-ajalt ja parema inspiratsiooni puudumisel koolitöid koostan, on teinud ühe natuke ootamatu ohutusreklaami. Nimelt oma mudeli 500 veel loodusesõbralikumaid ja säästlikumaid mootoreid reklaamides avaldavad nad järgmisi pildikesi (vt. allpool). Seal on autod ohutustesti läbimas, kuid reisijateks on seekord maailmas ohus olevad loomaliigid - pandakaru (Fiati kõige populaarsem-müüduim väikemudel hetkel), pingviinid ja merilõvi.
Reklaami hüüdlauseks on: ehitatud eesmärgiga põhjustada vähem kahju keskkonnale.

Kuuldavasti olid loodusesõbrad siiski selle reklaami eetilisuse üle. Sellega nõustun minagi, sest see pandakaru ei ole just eriti õnneliku näoga, kui teda koos autoga vastu seina saadetakse.

Elu juunis

Miks on vahemeremaades nii rikkalik toduvalik? Nad ei pea oma elamisi kütma ja jääb vaba aega ja energiat üle toiduvalmistamiseks. Ja arvatavasti said nad vanasti ka oma soojuse-kütmise osa juba toiduvalmistamisega lahendet :)

Teine asi, mis ükspäev pähe tuli oli seotud vihma ja äikesega. Hetkel on siin väga tormine. Kuigi on 32 kraadi sooja, tuleb päeva jooksul ikka üks müristamine ja hoovihm ära. Mõtlesin, et ei tea kuidas nende vili sellisele tormitamisele vastu suudab panna. Ja tuli meelde, et vili on juba kuu aega tagasi koristet.

Nagu näete viib õppimine mõtte rändama :) Vahepeal pole eriti midagi suur-põnevat juhtunud. Käis üks külaline, kellega sai natuke Roomast väljas käidud. Lõuna pool Sperlongas, kus oli kaunis rand mägede keskel ning Rooma kõrval Tivolis, kus on Hadrianuse villade kompleks. 2000 aastat vanad aga ikkagi huvitavad. Külalisele sai näidatud Roomat ja kesklinn taas põhjalikult läbi sammutud ning oma turistigiidi oskusi lihvitud. Varsti võiks-peaks vist selle ameti peale tööle minema.

Jaanipäev oli rahulik. Lõke oli. Pizzarestorani ahjus, aga vähemalt möllas sealgi. Üle ahju hüppama siiski ei hakanud.

Referendum

Itaalias on sel nädalavahetusel valimisseaduse teemaline referendum. Selle eesmärgiks on muuta valimisseadust, kaotada kinnised nimekirjad, mille abil parteid saavad parlamenti ja senatisse aidata-valida ainult kuulekaid saadikuid nö "yes-man" esindajaid, kes suure juhi-juhtide otsuseid vaid kinnitavad.

Kuigi see referendum on olulise tähtsusega poliitilise kultuuri parandamiseks, on see asetatud täpselt rannahooaja algusele. Mõnedel juhtudel pidid parteijuhid, kes referendumit ei poolda, teatama televisioonis, et nemad valima ei lähe, sest ilusal päeval on parem minna randa.
Teine huvitav asi, on et inimestel makstakse osa referendumi jaoks kojusõidupiletist kinni. Et osalust suurendada. Eks me näe, kas see ka praegu töötab.
Muidu on referendumitel itaalias suur võim. Nimelt tühistab referendum kehtestatud seadused. Niiviisi sulges itaalia rahvas 1980. lõpul kõik kolm riigi tuumajaama.

Kunagi, 1950. aastatel, kui siinse poliitikaelu peamine vastasseis oli Kristlike Demokraatide (kesk-parempartei) ja Kommunistide vahel, rääkisid preestrid valimiseelsetel missadel järgmist: "Jumal on teiega igal pool, ka valimiskabiinis. Ta näeb mis te seal teete. Aga Stalin ei näe!"

Itaalia ja Lõuna-Ameerika sarnasused

Huvitav on lugeda Arvo blogist kirjeldusi Kolumbiast ja tema seiklustest seal. Kõige enam meeldib mulle näha-lugeda sel maal erinevate kultuuride või soovi korral tsivilisatsioonide kohtumist ja üksteise katmist.

Näide kõigi asjade kilekottidesse pakkimisest annab aimu sellest, et Ühendriigid pole kaugel. Imestus ja mure WalMart-is kõige selle plastiku pärast, kuhu pea iga tomat ja õun eraldi pakitakse, oli ka minul kolm aastat tagasi suur. Paistab, et see levib üle selle maa poole. Siin, Itaalias, pakutakse sulle kilekotti ja kui sa sellega nõustud, siis kasseeritakse sult kiirelt 5 eurosenti iga koti pealt. Nagu Arvo juba oma blogis mainis, siis tuleb kasutada Ida-Euroopa jõhkrust ja suruda asjad oma kotti. Nii säästad loodust ja raha.

Teine kultuuriruum hakkas aga silma liikluse ja kerjuste kirjeldustest. Kui Roomat nimetatakse tihti poliitikute ja prostituutide linnaks, siis tegelikkuses on ta ka kerjuste linn. Jõerüüt on kirjutas oma imestusest kui tööpäeva lõpus liikumisvõimetust näidanud kerjust järsku vanalinnas püsti hüppas ning kiirel sammu kodu poole läks. Itaalia valitsus on ametlikult kerjamise ära keelanud ja püüdnud seda vististi lausa kriminaalkuriteoks muuta (nagu ka graffiti-joonistamist). Kuid siiski on ristmikel pabertaskurättide müüjad, autoklaaside pesijad, bensiinijaamades tankimise abistajad ja bussides-metroos akordioni või viiulimängijad. Politsei lähenemine küll natuke taltsutab neid, kuid mitte kauaks. Seega paistab, et vahemere või asumaade kombed liiguvad sujuvalt üle Atlandi ookeani.

Pesijaid ja tankijaid võib siiski teinekord täitsa kasulikeks pidada. Ning paistab, et raha roomlastel on, kuna nad neid taluvad. Ma ise tavaliselt naudin pillimeeste mängu, sest see teeb pika bussisõidu vahel toredalt filmisarnaseks. Tasuta taustamuusika elule. Enamuse oskused ei kannata kriitikat, kuid on mõned meistrid, kes mängivad tõeliselt hästi.

Lõpetuseks jutukesi Itaalia ja Lõuna-Ameerika ühistranspordist:

- Roomas kihutavad bussijuhid sellepärast, et kui nad graafikust maha jäävad, siis võetakse neilt teatud hulk raha palgast ära. Mida ma ise siiski väga ei usu, sest kui päeval on vaja ummikutes viibitud aega tasa teha, mispärast sa siis vähese liiklusega õhtul veel kiiremini sõitma pead. Kas graafik võib olla veel tihedam õhtutundidel? :D

- Tšiilis kihutavad bussid aga seetõttu, et neile makstakse edasitoimetatud inimeste pealt. Ühesõnaga toimub võidujooks busside vahel, kes jõuab enne teisi peatusesse, et sealt üles korjata kõige rohkem sõitjaid. Kuid ülekäiguradadel ja teel liikuvatest inimestest ei pidanud neil sooja ega külma olema.

Ratsaväe koer Itaalia sünnipäeval

Täna oli Itaalia vabariigi sünnipäev.

Sai 63. aastaseks. Nimelt kuulutati 2. juunil 1946. välja Itaalia Vabariik ning kuningas ja tema Savoia suguvõsa saadeti riigist välja.

Hommikul oli Isamaa altari nimelisele ausambale (valge sammastega maja kõrvalpildil) pärgade asetamine ja seejärel Colosseumi ja Piazza Venetsia vahel sõjaväeparaad riigijuhtidele. Paraadi jaoks vajaliku tee üle Forum Romanumi varemete ehitas kunagine diktaator Mussolini. Et saaks paremini paraade pidada.

Täna olid kohal kõik vajalikud tegelased. President Napolitano noomis natuke peaminister Berlusconit, kes jäi paraadile 15 minutit hiljaks. Ta oli sõna otses mõttes tribüüni taga rahvaga suhtlemas, kätlemas ja pildistamas. Senikaua lõbustasid presidenti ülemkoja (senati) esimees Schifani ja alamkoja (parlamendi) esimees Fini. Poole paraadi ajal oli Napolitano neist juba üsna tüdinud. Muidugi aitasid paraadi vastu võtta linnapea Alemanno, opositsiooniliider Franceschini ja laulev kaitseminister La Russa. Ülejäänud pisiparteide juhid ja diplomaatilise korpuse esindajad sinna otsa. Vaid paavst oli puudu. Aga oli üks mustas kardinal. Võibolla on ta tulevane paavst või Benedictuse büroo juhataja...

Lennukid lendasid üle Forum Romanumi, moodustades taevasse itaalia lipu värve. Paraadil osalesid sõjaväelased, politseinikud, karabinjeerid (ehk poolsõjaväeline politsei) päästjad, tsiviilkaitse, Punase Risti õed ja ratsavägi. Kokku 6400 inimest, 209 looma (koerad ja hobused), 284 sõidukit ja 9 lennukit. Kohale olid toodud kõik itaalias toodetavad sõidukid ning oma vägevust näitasid ka tuletõrjeautod.
Selle aasta paraad oli säästuaja versioon võrreldes eelmise aastaga. Puudusid tankid, soomukid ja laevad (jah eelmisel aastal toodi Rooma ka sõjalaevad veokite järelkärudel) ning sõdureid oli sel aastal vähem ja paraad oli lühem.

Tervitamas olid teiste riikide sõjaväelased koos riigilippudega. Kuigi ma Eestit televiisorist ei näinud, siis kuuldavasti oli ka meie esindus täna siin. Kohal olid päästjad ja tehnika, mis aitasid Abruzzo maavärina tagajärgi likvideerida. Colosseumile oli riputatud suur trikoloor.

Kuid kõige parema osa esitas sellel paraadil üks väike valge koer. Tema oli nimelt kaasas kaardiväe ratsarügemendiga. Samal ajal kui ratsanikud üritasid oma hobusid suunata külgtraavi auandmiseks riigijuhtidele, hüppas ja kargas see samuti pidupäeva puhul uhkesse livreesse riietatud väike nähvits meetri kaugusel esimeste hobuste kapjadest. Paistis, et ta oli seda rolli põhjalikult harjutanud, sest alati suutis ta vältida viga saamist ja paar sammu edasi joosta.
Hiljem kui kaardivägi taas rivistus, et eskortida presidendi sõitu Quirinalisele või kuskile mujale paraadi lõpetamist tähistama, siis kasutas ratsaväe koer lühikest pausi kiirelt selleks et end korduvalt pikali visata ja üle selja rullida. Tore paraad oli.

Umbes selline oli see ratsaväe suurim sõber.

Peaminister vabandab hilinemise pärast.

Miks ta hiljaks jäi.

Miks ta tegelikult hiljaks jäi.

Peaminister naljatleb Senati esimehega.

Laulev kaitseminister La Russa ja laulev peaminister Berlusconi.

Riigijuht väsis ära.

Riigijuht ärkas taas.

Tšiillased

Meil oli siin tore nädalavahetus külalistega Tšiilist. Saime palju huvitavat teada Lõuna-Ameerika ja selle kitsukese kuid mitmekesise riigi kohta.

Mõned meeldejäävamad punktid:
- pikkust põhjast-lõunasse on Tšiilil 5000 kilomeetrit. Ehk meie kandis on see vahemaa Eestist linnulennul Pakistani pealinna Karachisse.
- Tšiili lõunaosas koosneb üks piirkond jääst, mille ära sulamisel loksuksid laine otse Argentiinasse. Küsimusele, kas seetõttu ka rohkem kliimamuutusega arvestatakse vastati, et enamus sellest siiski ei hooli.
- Tšiilil ei ole just kõige paremad suhted oma naabrite Peruu ja Boliiviaga. Viimasega seepärast, et Tšiili võttis neilt ära juurdepääsu Vaiksele ookeanile. Boliivlased aga tähistavad siiani rannapühasid.
- Tšiili elanikud ei mõista miks Boliivia neile maagaasi ei müü (vt. eelmist punkti sõja kohta). Väidavad, et boliivlased ei oma võimalusi selle mõistlikuks kasutamiseks ja nemad teaksid palju paremini kuidas seda kasutada.
- kui mujal Lõuna-Ameerikas said hispaanlased kohalikest indiaanlastest kiiresti võitu sellega et tapsid nende kuninga siis seal see meetod ei toiminud. Nimelt kui hispaanlastel õnnestus mapetšade kuningas ära tappa, siis ütlesid kohalikud, et järelikult oli nii määratud ja ju ta siis ei olnud õige kuningas. Ja valisid endale kiiresti uue kuninga, selle asemel et vana juhi kaotusest ennast heidutada lasta. Nii ei õnnestunud hispaanlastel neid alistada pea 500 aastat.
- Tšiili elanikkonnast 10% peavad ennast põliselanikeks, 10% eurooplaste järeltulijateks ning ülejäänud tšiillasteks.
- Ja uut aastat võtavad nad vastu muidugi rannapidudel, sest seal algab praegu talv :) Peaks vist meie talveks sinna minema...

Küsimata ununesid seekord küsimused Pinochet ja mõnede teiste ajalooliste detailide kohta, millele oleks olnud huvitav saada kommentaare kohalikult elanikult. Aga las need teemad olla. Kes tahab, loeb neid asju raamatutest.

Rohkem infot Tšiili kohta: http://en.wikipedia.org/wiki/Chile

Hõissa pulmad!!!

Palju õnne mu lapsepõlvesõbrale R-le, kes täna abieluranda või -sadamassse sõitis!!!! Kumba pidi see apteeker Lutsu Suve's seda nüüd ütleski.... Ah, ega seal polegi vahet. Peaasi, et õnne ja rõõmu jätkuks tulevasse koosellu!!! :)

Nagu me eile rääkisime, et tema on esimene meie viimaste hulgast :) Kuigi me ise ei saanud seekord sinuga seal koos olla, siis mõttes olime ikkagi kohal ja kindlasti aitame mesinädalaid pidada.

Palju õnne!

ajaloo sammud ja käigud

Hetkel on Roomas üks jututeemadest Tom Hanksi film "Inglid ja deemonid". Asi selles, et selle põhitegevus toimub meie kodulinnas. Ise ma seda veel vaatamas ei ole käinud ja mitmed on öelnud, et väga ei tasuks vaatamist kaaluda ka. Tegemist on siiski vaid osava Rooma turismipromo ja Lancia ehk Fiat grupi tootereklaamiga.

Need, kes on näinud räägivad sellest kui fantaasiast. Seda mitte teemakäsitluse osas, mida see on nagunii, vaid et seal on stseene, kus suurimad ja kuulsaimad väljakud nagu Piazza Navona on kella 11 ajal inimtühjad. Nagu me kõik siin teame on see võimatu. Olgu see siis hommik või õhtu. Kui seal ei ole kedagi, siis on seal alati mõni erasmus minemas-tulemas kõrvalasuvast Cuccagna kokteiliõhtult või sealt edasi "moondumas loomaks" (ehk tudengikeeli minemas Animal nimelisse ööbaari). Ärge küsige, kuidas ma seda tean ;)

Kuid nüüd veel Tom Hanksi fiction filmidest. Vene okupatsiooni ajal olevat öeldud kunstilised filmid, nüüd meie ajal ei olegi eesti keeles terminit selliste teoste jaoks.
Ühel õhtul vaatasime "Da Vinci koodi" ja mu mõte hakkas keerutama. Nimelt näidatakse filmi lõpus Maarja Magdaleena sarkofaagi, mis on peidetud Louvre'i muuseumi Pariisis. Mina aga mõtlesin: väike samm või nihe ajaloos oleks meile praeguseks hoopis teise tulemuse võinud anda.
Näiteks Kleopatra oleks võinud sattuda väga lihtsalt üheks ristiusu peategelaseks. Elas ta ju põhimõtteliselt samal ajal. Ta suri vaid 30 aastat enne Jeesuse sündi. Kuid see ei ole maailma ajaloos eriti mingi suurus.

Teiseks: piirkond kust mõlemad pärit on jääb Vahemere idakaldale. Vahemaa nende kahe naise elukohtade vahel oli paarsada kilomeetrit. Eks hiljem kui ta Ceasari ja teiste abikaasade juurde Rooma tuli, oli see juba suurem, aga riik oli ikkagi sama. Ja Kleopatra surmani viinud merelahing toimus taas Egiptuses.

Siit edasi võiks ju veel spekuleerida, et kes Kleopatra neljast lapsest oleks võinud ususümboliks saada? Või missugused tähised võiksid selle tulemusena nüüd kasutusel olla. Kas rist, päike, püramiid või äike. Kas pigem roomlaste, egiptlaste või kreeklaste (Kleopatra oli tegelikult kreeka aristokraat, kes valitsesid Egiptust eelnevad 300 aastat, alates Aleksander Suurest) jumalad oleksid jätkunud või oleks sellest tulnud kristluse moodi uus religioon.

Ühesõnaga pisikesed asjad siin maailmas võivad muutuda suurteks (Maarja ja Jeesus) või siis jääda lihtsalt tavalisteks võimuvõitluse ja poliitintriigide kujutajateks (Kleopatra ja tema seiklused).

Vaat kuhu viivad mõtlemised Rooma ja tema naabrite tegemiste üle. Et kuidas Vahemere kallastelt on jõutud kogu maailma siduvate liikumisteni, mis on mõjutanud meid kahe aastatuhandet jooksul.

Selliseid ajaloo põimimismänge mängin ma vahel.

Täna õhtul tehakse ajalugu Roomas

Väidavad Euroopa Jalgpalli Meistrite Liiga finaali reklaamtahvlid juba viimased paar nädalat. Võidukarikas on praegu Colosseumis vaatamiseks välja pandud. Olümpiastaadioni ümbruse piirkonnad on juba ummistunud Barcelona ja Manchester United-i fännidest. Kohalikud elanikud ei pääse koju ja poeomanikud katavad juba varahommikust oma poekesi kinni. Elise ööga oli 2 pussitamist Roomas ning kaklus inglaste ja itaalia jalgpallifännide vahel Pisas. Täna hommikul käis Barcelona meeskond paavsti juures audientsil.

Selline on asjade seis tänaseks natuke jahedama ilmaga Roomas. Eilne pea 40 kraadi lähedane lämmi on asendunud mõnusa 29 kraadise tuulekesega :)
Roomlased ja itaallased paistavad Barcelona poolt olevat. Võtke seda umbes nii: kui Tallinnas toimuks sarnane finaalmäng ja seal osaleksid Soome (Helsingi või Tampere) meeskond ja Belgia võistkond, siis toetaksime ju ka meie soomlasi. Ajaloolised, keelelised ja kultuurilised suhted Itaalia ja Hispaania vahel on sarnased Eesti ja Soome omadele. Meil pole olnud vaid soomlaste kuningat valitsemas Saaremaa (Sardiinia-Hispaania) üle.

Eks me näe, mis õhtul juhtuma hakkab. Eile jäeti Erasmuse pidu vanalinnas ära. Ja eilsest keskpäevast kuni homse keskpäevani peaks kehtib osaline kuiv seadus. Ma ei tea mida nad sellega mõtlevad, aga Rooma linnapea Alemanno (väiksel pildil) on lubanud seista selle eest, et linnas valitseks kord. Selle jaoks on taas tänavatele toodud lisaks politseile ka sõjavägi. Jaanuaris levitasid briti ajalehed uudist, et Roomalt tuleks finaali korraldamise õigus ära võtta, sest itaalia meeskonda ei pääsenud finaali. Sellele vastasid Alemanno ja itaalia ajalehed pikkade kaitsekõnedega ning nüüd peavad nad näitama et on oma oskuste kõrgusel.

Kuid lõpptulemusena on võidab Rooma sellest finaalist igal juhul, isegi kui toimuvad mingid rahutused või korrarikkumised. Hispaaniast saabus ainuüksi täna 85 lennukitäit fänne ja Manchesterist 70 lennukit ning kõik nad kulutavad siin tänase päeva ja õhtu jooksul teatud hulga raha. Äkki tahab Eesti ka midagi korraldada kärpimise asemel?

----------------------------------------------------------------
Kuulsin äsja natuke kohalikku klatshi ja selgitust sellele miks roomlastest fännid britte ründavad, kuigi nende meeskond finaalis ei osale. Nimelt on AS Roma võistkonna ja Roma Lazio meeskonna fännid omavahel nii-öelda maa-alad ära jaganud. AS Roma toetab Barcelonat ja Lazio omad on ManU fännid. Seetõttu siis kisuvad Roma fännid brittidega tüli.
Teine eilsetest pussitatutest sattus aga rünnaku alla eksituse tõttu. Ta oli ameeriklane, keda väikesed vihased roomlased pidasid inglaseks. Ega nad siin alati eriti taibukad ei ole, jalgpalli omadest rääkimata.


Fotod: Gazzetta della Sport ja Corriere della Sera

Vili valmis

aga sügis veel kaugel. Täpsemalt on aega veel kuni oktoobri lõpuni, kuid külastamiseks on paremad kuud september-oktoober, sest siis saab veel ujumas käia aga kuumus ei ole nii painav.

Nagu kõrvalolevast Itaalia ilmaennustusest näete, siis on meil viimane nädal möödunud 33-34 kraadises (m)elus. Ohutase on tõstetud 3 punktini kolmest ja vanuritel soovitatakse väga ettevaatlik olla praegu. Meie proovime siin järgida ajalehes soovitatut, et 12-18 väljas mitte palju käia. Niiviisi ei ole see kuumus segav. Päeval oled lihtsalt toas ja kui jahedamaks läheb siis ajad oma asju. Nüüd on siis kõigile mõistetav see lõunane poodide sulgemine ja hiline ööelu.

Minu selle nädala tippsündmused on paar kirjatööd ülikoolile ja vaikselt alustatud tööotsingud Erasmuse poolt põhjustatud kulude korvamiseks. Kulukas tüüp see Erasmus nagu vahetusõpilased ütlevad.

reede - rannasünnipäev

paar viimast päeva on möödunud kiirete toimetuste ja tegemiste kütkes. Uneaega kipub väheks jääma. Lugeda on palju ja kirjutada veel rohkem. Kuidas küll mitmed asjad vahel samale ajavahemikule satuvad? Aga nüüd on osad neist juba tehtud ja selge et teised saab ka valmis.

Täna oli meil väike pühapäevalõuna G auks. Pasta krevettide ja merikarpidega, küpsetatud kala ja kirsid-maiustused sinna otsa. Seejärel oleksin soovinud oma unevõlga tasuda, kuid olin kutsutud Ostiasse austerlase Dominiki rannasünnipäevale. Kuigi pidu algas juba kell neli (sest 11 ajal tuli viimane rong tagasi Rooma) sihtisin ma tegelikku jõudmist nii umbes kuue paiku. Oleme ju Itaalias :) Läks väheke veel asjatoimetustega aega ning kell 6 olin kenasti alles Termini raudteejaamas. Sealt leidsin Sperlonga rannarongist maha jäänud õe ning meelitasin ta kiiresti endaga kaasa.

Pooletunnise reisi jooksul süvenesime põhjalikult Eesti toite tutvustavasse saksakeelsesse kingivoldikusse ning lõpuks suutsime tuletada ka paljudes toitudes sisalduva Mehle tähenduse. Jahu on vaja koogi sisse panna :)

Ostia rannaraasula Põhjatähe (Stella Polara) raudteepeatuse juures on sarnane kõigile teistele suvistele kuurortlinnakestele. Paari-kolmekordsed kivimajad, mis on tihti valgeks või helesiniseks värvitud. Laiad puudega eraldatud mitmesuunalised tänavad koos patseerimiseks sobivate kõnniteedega. Segu Miamist ja Pärnust, juhul kui viimane koosneks ainult funkstiilis kandilistest kivimajadest.

Kuigi mulle räägiti päeval mustast vulkaanilisest liivast ja räpasest veest, sest samasse randa suubub Kesk-Itaaliat ja Roomat läbiv Tiberi jõgi, mis enne lõppu möödub veel Fiumicino lennujaamast, siis tegelikkuses oli liiv siiski valge ja vesi paistis eemalt sinine. Hiljem kuulsin, et teised olid näinud endale vastu ujumas kilekotte ja WC-paberit. Ujuma lähen siiski mujale.

Sünnipäev ise oli lihtne, aga kena. Istusime rannas rätikute peal. Sünnipäevalaps tõi vahepeal pizzat. Kes tahtsid mängisid liivas jalgpalli, kes tahtsid käisid ujumas. Taamal mängis rannakohvik meile kordumakippuvaid, kuid mõnusaid laule.

Oli hulk sakslasi ja austerlasi, paar rumeenlast, belglased, venelane, peruulane ja paraguailane. Peruulase sõbranna õpib Tartu ülikoolis ja Lõuna-Venemaal. Venelane oli pärit Ukraina piiri lähedal asuvast külast, kus elavad enamuses heledapäised pikad inimesed, kellel on küla peale kaks rootsipärast perekonnanime.(1)

Sünnipäeva jooksul saime süüa ja juua, juttu ajada ja pilte teha, keeleküsimusi ja rahvaste tavasid arutada. Hiljem, kui pimedaks läks, valgustasid meid tähed ja liiva sisse istutet küünlad. 11 ajal hakkasime minema asutama ning nüüd olen kodus - rõõmus selle toreda reede õhtupooliku üle.


_____________________________________

(1) Hiljem kuulsin kodustelt ekspertidelt, et tegemist võib olla Hiiumaalt Lõuna-Venemaale küüditatud rootslastega. Nimelt olid nad pärast Põhjasõda ja Rootsi kuninga asendamist Vene tsaariga pöördunud kõrgema võimu poole, et kurta kohalike sakslaste raskete koormiste üle. Nende arvestuse järgi vahetus lihtsalt kuningas. Kuid tähelepanuta jäi pisiasi, et tsaari nõunikud olid sakslased, kes sellise kaebamise peale andsid keisrile nõu tülikad rootslased kuskile kaugele läkitada. Aga nagu ma Misha jutust aru sain, siis jõudsid need rootslased vist palju paremasse kohta - peale vägaviljaka musta mulla on neil oma praeguses elukohas ka rohkelt maavarasid.

2 mõtet korduvad siit taas: see kes teisele halba soovib võib lõpuks asjad paremusele keerata (ise seda otseselt küll soovimata, aga elu juba on selline) ja teiseks kui poliitilist organisatsiooni või struktuuri uurite, siis vaadake kõigepealt, kes on selle asejuhid ja nõunikud ;)

Che caldo - Kuumus

Foto: Panorama

Roomas ja Perugias (minu eelmise aasta keeleõpingute linn) tõsteti ilmastikuoludega seotud ohutaset 2 astmele 3-st. Viimased päevad on valitsenud üle-30 kraadine leitsak. Ilm meenutab mulle eelmise aasta saabumist Rooma. Kuid siis oli juuli algus. Ka bussis räägivad kohalikud, et see ei ole enam õige maikuu, vaid pigem ferragosto, ehk puhkuse(kuumuse)august.

Kui tavaliselt vaatan oma kooliteel ühe silla pealt iga päev Roomat ümbritsevaid mägesid, siis üleeile ma neid ei näinud. Nad olid mattunud hallikasse udusse või sudusse. Eile läks juba selgemaks ning täna sai juba pilveräbalaidki taevas näha, kuid arvatavasti oli siiski 32-34 kraadi kuumust lõuna ajal.

Kuigi itaallased püüavad ametiasutustes ja koolides-ülikoolides tähtsamaid asju ajamas käia viisakates riietes, ehk pikkade pükste ja pikkade käistega pluusides, siis võrreldes eilsega oli toimunud tohutu muudatus. Kõik, kes vähegi said ja suutsid olid oma garderoobi oluliselt lühendanud ja õhendanud. Hetkemood on midagi Florida ja Araabia vahepealset. Plätud sinna otsa.

Tänavatel kõnnitakse enamuses sellel poolel, kus päike ei paista. Bussipeatustes on hinnas varjulised kohad ning bussis sees ei pahanda keegi kui akna sulged. Nii saab kliimaseadmest rohkem külma õhku bussi jätta. Tekkinud on esimesed vesiste silmade, nohuse nina ja aevastuste saatel kulgevad kujud. Need, kes kliimaseadmetega liiale on läinud.

Mõistlikud inimesed käivad sel nädalal rannas. Kuigi homme saab mul olema üks raske viisakate riiete, kingade ja lausa lipsupäev, saan õnneks reedel minna rannasünnipäevale :) Äkki lastakse juba vettegi!?!

erasmusel algasid eksamid

Seepärast ka hetkel suhteline vaikus siin.

Nädalavahetusel oli muuseumide öö, mis tähendas et kõik Rooma muuseumid olid ümbritsetud pikkadest sabadest. Käisime Trasteveres selle aasta pressifotosid vaatamas. Sinna sai lihtsamalt ligi. Osutus enamuses eelmise aasta olümpia ja Georgia ründamise propagandanäituseks. Paljuski vist kinni makstud naftarahadest ja PR-ettevõtete abil kujundet sõnumitega. Seega keskendusime tõesti headele loodus- ja põlisrahvaste fotodele.

See ülaltoodud pilt võitis 2008 wildlife preemia ja oli üks väheseid, mille Steve Winter sai aasia lumeleopardist 5 kuu jooksul. Kokku on loomi looduses 3500-7000. Kes tahab rohkem nende kohta teada, vaadake asjakohast blogi.

Õnneks oli Trastevere muuseumi teisel korrusel veel 1880. aastate Rooma vaadete akvarellinäitus, mis andis kena ülevaate lihtsast ja kaunist jõelinnast 120 aastat tagasi. Paljud majad ulatusid siis otse vette ning kaldalt jooksid iga teeraja otsast paadisillad. Mitmete praeguste tänavate ja suurte majade asemel olid pargid ja põllulapid. Ka Vatikani ümbrus oli täidetud hotellide, kõrtide ja maa-majapidamistega.
Maalide vahel olid väikesed toakesed sama ajastu vahakujudega. Erinevad stseenid Rooma elust alates apteegist ja söögitoast kuni kõrtsi ja turuni välja.

La "Roma sparita" di Ettore Roesler Franz in Museo di Roma in Trastevere.

Kui lähitulevikus midagi huvitavat peale eksamite ja seminaride juhtub, siis annan teile teada. Seniks aga naasen oma itaalia-eesti-inglise sõnaraamatute võrgustikku ja aina kasvava märkmetehulga juurde.

Türgimaast

Eile käisin Roomast lõunas asuvas linnakeses Ariccias koos teiste erasmuslastega porchettat ehk kohalikku seapraadi söömas. Väga tore ja pikk õhtu tuli sellest välja. Jätkus hiljem veel Roomas. Temperatuuride vahe oli hämmastav. Kui 8 paiku õhtul Aricciasse jõudes pidi pintsaku peale panema, siis 12 paiku Rooma jõudes oli siin aga taas nii palav, et pidid jaki maha lükkama. Oleme ikka kausis siin. Eks näeme, mis suvel saama hakkab. Jõerüüt kirjutas 40 kraadist päeval ja 30 öösel :P

Õhtu jooksul kohtusin paljudega ja rääkisin veel enamatega. Tervitus sõbrale, kes rippus maa ja taeva vahel ;) Kõige põnevam avastus oli aga türgi keel. Ehk selle sarnasus eesti keelele. Sellest, et nemad eurooplastest ühed vähesed on, kes minu nime korralikult hääldada oskavad, ma enam ei räägigi. Ka teisi eestikeelseid lauseid hääldavad nad nagu kulda.

Kuid türgi keeles "minu nimi on ..." = "mi nimin adõge? ..." Viimase sõna häälduse osas ei ole kindel, et seda praegu täpselt ja õigesti kirjutan. Aga see polegi oluline. Oluline on esimene pool. Ma arvan, et meil on ungarlastest veel suuremaid sugulasi...

Puu ja muuviljad

Nagu sügis oleks saabunud. Eile hommikul käisin poes. Oma hommikusi sisseoste tegevate vanaprouade taga sabas seistes silmitsesin juurviljapoe lette. Mida kõike siia viimase kuuga tekkinud on. Õunad ja ananassid on mind saatnud läbi talve. Maasikad on kohal juba aprilli algusest. Kuid nüüd on käes meie sügisviljade aeg. Paar nädalat tagasi sõime aedube. Jutud ploomidest olid minuni juba jõudnud, kuid kirsse nähes sain aru, et kõik on vist valminud.

Kogu see ulatuslik ja Eesti suve teises pooles valmiv kraam on enamuses pärit Aafrika põhjaosast. Kuid näiteks osasid aedvilju nagu kapsas ja peet kasvatatakse Itaalias just talvel ning nende hooaeg on nüüd läbi saamas. Läheb juba liialt soojaks. Edasi suve keskel ja teises pooles hakkavad valmima juba meile võõramad, kuid siiski maistvad saadused. Näiteks oranzhid kaktuseviljad, mida septembris nopiti Brindisis (Itaalia saapakontsa peal) tee ääres taimede küljest.

Ning kodust bussipeatust ümbritseb mõlemal pool teed tihe orase või rukkitaimedega kaetud niit. Ma ei tea kas see on kohalik linnakujundusvõte või valglinnastumisele ette jäänud vana põld, aga praeguseks on taimed juba põlvekõrgused. Kui soojust sama moodi jätkub, siis varsti saab bussi pealt otse kuldsete viljapeade vahele astuda ja nagu gladiaator Russel Crowe kodu poole minna :)

Kas su hääl loeb?

Järgnev tekst on refereeritud Talis Kitsingu blogist (Tallinna Mustamäe linnaosa halduskogu ja Reformierakonna liige):

"Hiljuti oli meil Mustamäe halduskogus hääletus linnaosade halduskogude kaotamise kohta ja Tallinna muutmisest üheks valimisringkonnaks. Hääletasin vastu, kuna nii sooviks erakond. Siiski arvan, et kasulikum oleks, kui Tallinn tõepoolest oleks üks ringkond. Miks ma nii hääletasin? Piibel ütleb, et valitsejatele tuleb alistuda. Nii kaua kui olen Reformierakonnas, hääletan ma nii kuidas soovib RE. Usun ka, et kõik valitsejad on jumala poolt seatud. Minu linnapea on Savisaar, peaminister on Ansip ja president on Ilves. Ja ei ole minu asi raisata oma energiat nende kritiseerimise peale. Olen kindel, et kui noori kasvatada samas vaimus, siis oleksid nad valitsevale korrale lojaalsed. Rahvas väärib oma juhte."

Oijah. Keeruline on midagi selle peale öelda.

Kallid sõbrad olge selle aasta valimistel oma väärtuslike häältega väga hoolikad. Tehke näiteks nagu üks minu hea sõber Riigikogu valimist eel. Suhelge oma saadikutega. Saatke talle üks kiri või paar küsimust. Uurige kuidas ta ennast tunneb ja mida mõtleb maailma asjadest.
Küsige sama asja kasvõi mitmelt kandidaadilt. Teil on selleks õigus. Kasutage oma õiguseid ja ärge alistuge. Ma arvan, et see aitab meid kõiki.

Euroopa päev

- Aga mis see on?
- Pane nero con salsiccia fumato e cetrioli marinati. (Must leib suitsuvorsti ja hapukurgiga)
Möödub 5 sekundit ja itaallase nägu lööb särama :)
- Ma è buono!! (See on ju hea!!)

Seda leivaasja küsitigi täna kõige enam. Kuigi ma olin harjutanud vastamist hoopis teistsugustele küsimustele. Et mis keelt te räägite? Kas asute venemaal? Kas ilm on kogu aeg ainult külm ja pilves? Mida te sööte?

Söögiküsimuse saime lahendatud. Keele kohta küsiti paar korda. Vene vähemuse kohta ühe korra. Mulle meeldis kõige enam küsimus "kui kaugel te Budapestist olete?"
Paljud olid huvitatud Eestisse reisimisest turistina. Kahju oli öelda, et 10 euroga saate Riiga, kuid sealt peate veel bussi-rongiga edasi sõitma. See võib osutuda paljudele keeruliseks ja nii meieni ei jõuta. Loodame, et see saab peagi lahendatud.

Tallinna teadsid kõik. Kuid mitmed tahtsid, et ma neile hoopis mõnda teist Eestimaa kaunist linna soovitaksin. Pakkusin Tartut kui ülikoolilinna, Pärnut kui kodumaa Miamit ja Viljandit kui ilusat linna, mille nimi oli kunagi Fellini (see sobis itaallastele, sest nende kuulsal filmirezhissööril on sama nimi).

Aga mis aitas kohalikele kõige paremini oli itaaliakeelsed infomaterjalid. Niipea kui ma hõikasin mõnele uudistajale, et tule lähemale, mul on broshüüre "emakeeles" ka, siis hakati õhinal edasi küsima, maitsti kurgileibu ja heeringat ning lõpuks lubati kindlasti Eestit vaatama tulla-minna.

Üritus oli muidu tore. Rumeenlased olid vist terve suguvõsaga kohale tulnud ja tantsisid üheskoos oma rahvatantse. Euroopa 27 liikmest olid umbes pooled esindatud. Soomlased ja tšehhid uurisid, et miks neile keegi ei teatanud. Seega natuke oli korraldamises ikka natuke itaaliat ka :)

Paaritunnine Euroopa tutvustamine lõppes trummi- ja kitarrikontserdiga. Head Euroopa päeva!



-----------------------------------------------------------------------------------------------
P.S. Täna oli siin just uudis, et Eestit külastavate itaallaste arv tõusis eelmisel aastal 6% - 26 tuhandeni. Loodame, et sel aastal tuleb neid veel juurde.

Benvenuti in Estonia

Nii Facebook ütles mulle just, et ma olen iseloomult venelane... Kuid reedel kell 13 pean ma itaalia üliõpilastele selgitama, et miks nad peaksid minu kodumaale Eestisse tulema Erasmust tegema.

Täna alustasin praktikaga. Uurisin ühelt tuttavalt EKA tudengilt kus asub ida-Euroopa toitude pood. Tuli välja, et see on Vatikani müürist 100 meetri kaugusel ja nimeks Sklep Polsk. Johannes Paulus tõi Rooma muudki peale teisest rahvusest paavsti. Homme lähen sinna hapukurke ja musta leiba otsima. Tore oleks kui leiaksin midagi keefiri sarnast, muidu tuleb kama teha kreeka jogurtiga.


Eelmisel nädalal sain juba hulga itaaliakeelseid materjale Eesti kohta. Loen neid praegu kõva häälega ning palun tuttavatel itaalia keeles prooviküsimusi küsida. "L'Estonia - Un paese nordico dal cuore caldo" ehk Põhjamaa kellel on soe süda, ütleb üks vihik. Toredad on ka Eesti Instituudi 12 küsimust Eesti kohta. Kuid mõned infokillud on imestamapanevad ka. Näiteks kas peame ütlema, et meie maal on pooled päevad aastas pilvised. Võiks ju öelda et pooled päevad on päikeselised ;)

Teine asi on meie ajaloo kokkuvõte ja kiirülevaade. Ma saan aru, et tähtsad hetked on ristiusustamine ja sealt edasi kõik (meie jaoks) suured olulised sõjad (Liivi, Põhja ja maailmasõjad).
Kuid...(Però - nagu siin uue väite alustamisel öeldakse) itaallased ei saa meist niiviisi aru. Neid ei puuduta-huvita rootsi-venemaa-taani-poola vahelised detailsed sekeldused 1500-1700. Võibolla nagu meie ei mõista hästi kõiki võitlusi roomlaste-kreeklaste-egiptlaste-araablaste vahel. Kui tahame end lõuna-Euroopa jaoks paremini arusaadavaks teha siis peame oma ajalugu siinse piirkonna jaoks mõistetavamalt selgitama.

Näiteks, et olime Saksa-Rooma keisririigi osa ja vanade roomlaste jaoks olime ühed viikingitest, kellega toimus kaubavahetus ja muu suhtlemine.
Ehk kui Gotlandi ajaloolased saavad räägitud oma kaubasidemetest rooma riigiga, miks Eestis sellest nagu muuseas üle minnakse. Kui kauplemine toimus juba Gotlandil, siis toimus see Eestiski.

Arvatavasti oli meil esimese aastatuhande jooksul väga huvitav ajalugu, aga kuna selle ajastu lood on kirjutatud kõik kesk-lõuna-Euroopa vaatepunktist lähtudes, siis jääb mulje, et mõistlikku elu ei olnud põhja pool olemas enne sakslaste kolonisatsiooni algust.
Mõistan, et allikad puuduvad. Kuid siis tuleb laiemalt asju vaadata. Peame oma jälgi otsima teiste juurest, kui oma kasetohud ja raidkivid on hävinenud.

Aga olgu. Mina kui ajaloolane lähen nüüd magama, et anda homseks taas teed Aestist tulnud erasmuslasele. Kellel on häid mõtteid, kuidas Eestit veel paremini müüa, võib alati mulle teada anda.

Pealesurutud omamine

Lugesin just Economistist lugu Iisraeli ärimehest Shai Agassi, kes plaanib järgmise paari aasta jooksul ellu viia uut moodi elektriautode süsteemi. Better Place on selle nimi. Ma olen tema projekti praeguseks umbes aastajagu jälginud. Nüüd, kus ettevõtmise toimimiseni on jäänud mõned kuud, on meedias välja ilmunud kahtlejad ja takistajad. Nagu ikka kui mingi uus plaan hakkab vanade turuvalitsejate tegemisi ohustama.

Tutvustan teile lühidalt tema plaani. Agassi ettevõte ei tooda autosid (need annab partner Nissan-Renault). Vaid müüb sõidukeid kas kilomeetritasu või teatud hinnapaketi alusel kasutajatele. Kuid võtad kallima paketi võid saada masina odavamalt. Nii nagu mobiilitootjad seda teevad. Better Place ehitab omalt poolt välja laadimisjaamade võrgu ja patareide vahetamispunktid. Masinate patareid võimaldavad sõita 160 km. Siis läheb kasutaja vastavasse teenindusjaama, kus robot vahetab akud 40 sekundiga uute, laetud, patareide vastu välja.
Hetkel on Renault-Nissan välja pakkunud enamuses dzhiipe, kuid küll majanduskriis ka väiksemad autod välja toob. Siis peaks ka sõiduulatus paranema.

Peamised vastuargumendid Agassi lahendusele on kas isiklikud või tehnilist osa puudutavad. Esimesed näitavad, et kui muid argumente ei ole, siis tuleb peategelane pikali lüüa proovides välja tuua tema varasemaid ebaõnnestumisi. Näiteks ei olevat kõik Agassi ideed õnnestunud Saksa äritarkvara firmas SAP. Kuigi ta oli suutnud oma programmeerimisettevõtte sellele hiiglasele maha müüa ja siis sakslaste juures asepresidendiks tõusta.

Tehnilise lahenduse kritiseerimine on aga autotootjate lobi. Väidetakse, et sõidukite parima juhitavuse huvides on tootjad hakanud akusid üle auto kere laiali asetama. Mistõttu ei ole enam võimalik teostada akude lihtsat vahetamist ümberlaadimise korral. (Kuid see teeb ka rikete korral masina hooldamise kallimaks) Teine väide on, et inimesed tahavad pigem oma elektriauto akusid omada (sic!) selle asemel et neid kogu aeg vahetada.

Agassi vastas nende väidete peale, et mõistab kuidas Better Place on muutunud tõsiseks konkurendiks vana mõtlemisviisiga autotööstuse esindajatele. Mõistetavalt oleks neile väga kahjulik, kui inimesed saaksid kasutada oma sõidukeid sõltumatult autotootjatest ning ei oleks enam nendega seotud. Siit võib olla vaid üks väike samm autojagamise ehk carsharing-uni. See tähendab, et sa ei oma autot, vaid rendid sellist autot mida sul vaja on kohalikult linnavalitsuselt või rendiettevõttelt. Seda kõike siis kui sul tekib vajadus sõiduki järele, mitte ei hoia teda enamuse ööpäevast kasutamata oma hoovis.
See aga oleks lõpp autode väljaostmisele, pikkade liisingute abil teenitud kasumitele, hooldusest teenitud lisarahale, ühe ettevõtte või grupi külge seotud tarbijatele. Võib tekkida veel tõsisem konkurents, kus inimestel kaob margitruudus ja autoarmastus...

Kokkuvõtteks üks lause Eesti kinnisvaramajanduse kõrgaegadest: "Kõige parem on oma kodu omada."

Maksud, võlad ja euro

Sotside maksutõusu ettepanekuga saame teada, kes tunnevad et suudavad teenida lähiaastatel üle 40 000 krooni. Ja kas enamus Eesti rahvast tunneb ennast rikaste maksust puudutatuna, seejuures ise seda olemata.

Lõpetuseks küsin: kas ettevõtjad on lahkunud Soomest ja Kaliforniast, kus maksud on kõrged?

Tegelikult on see vaid valimiskampaania, mis kestab sügiseni.

-----------------------------------------------------------------------------------------------

Ma ikka ei saa seda teemat jätkamata jätta. Itaalia on maailma mõistes üks kõige hullemini võlgades olev riik. Nende riigivõlg on 106 % riigi SKP-st ehk nende aastatoodangust. Kanadal ja USA-l on võlgu ca 70-80% ligi oma aastatoodangust. Suurbritannial 50%. Kõikidel Lääne-Euroopa riikidel on võlatase 30-50%.
Kas tahate teada, kuidas on lood Eestiga? Eesti riik on laenu võtnud vaid 3% eest oma aastatoodangust! Itaalia ja Eesti aastase sisemajanduse koguprodukti vahel on aga hiigelsuur vahe.
Ja eurole ülemineku üks tingimustest nimega Maastrichti kriteerium ütleb: Valitsussektori võlg peab olema väiksem kui 60% SKPst või lähenema sellele mõõduka kiirusega.

Veel vähem mõjutaks kõigi elu maksutõusu asemel riigivõlakirjade väljaandmine. Eurole ülemineku tingimustes on öeldud vaid, et eelarve peab tasakaalus olema, inflatsioon mõistlik, kurss stabiilne ja riigi pikaajaline intressimäär ei tohi ületada 2%. Viimase tingimuse osas on Eestil hetkel juba kõik täidetud, sest Eestil ei ole riigivõlakirju. Arvestades meie korralikku ajalugu eelarve ülejääkide ja riigi ülesehitamise osas, siis ostaksid meie võlakirju paljud. Pankade jutt kallist rahast on jama, sest nad kasutavad praegu ise ülimadalaid Euribori ja teiste keskpankade intresse.

Ühesõnaga ei saa enam aru, miks peab Eestis kriisi ajal kannatama, kui teised riigid püüavad oma inimeste heaolu säilitada. Kas ja kui palju puudutab meid see väike maksutõus, kui selle abil säilib töökoht? Kui meie e-maksuamet töötab hästi, siis tähendab see maksutõus ka rohkem tulu meie riigile. Sealtkaudu saab seesama riik rohkem meie inimeste eest hoolitseda. Siis need inimesed (arstid ja ettevõtjad) ei lähe ära sinna, kus nad küll rohkem makse peavad maksma, aga teenivad ka rohkem.

Itaalia eripära on aga see, et kuigi nad on oma riigi laialt lõhki laenanud, siis OECD (rikaste riikide ühendus) andmetel on itaalia perekonnad ühed maailma kõige suuremad säästjad. Ise nad ennast lõhki ei laena ja raha kergelt välja ei anna. Ka britid ja hispaanlased olid kunagi korralikud säästjad. Kuid 19990-ndate kinnisvaramullid muutsid nende mõtlemist. Järsku hakkasid kõik nendes riikides pankadest laenu võtma, lootes muudkui tõusvate kinnisvarahindade pealt teenida. Kas ei tule tuttav ette? Brittide puhul on nüüd on võlgades nii riik kui perekonnad.

Kevadvihmane

Vaatasin, et olen õige palju Eesti asjadest kirjutama hakanud. Aga tegelikult peaks teile ju ikka uuemaid Roomlaste uudiseid edastama.

Kõigepealt ilmast :) Eile lõunast hakkas paduvihma kallama. Circus Maximuse kohal oli enne vihma hiiglaslik tolmupilv. Ilm ei ole väga soe. Nii vaevu 18-19 kraadi. Ehk siis tegelikult täitsa mõnus. Kogu aeg on värske. Paljud asjad õitsevad praegu.

Kui eile kihutas prints Charles koos oma Camillaga mööda linna ringi, siis täna vuhises paavst koos mingi sõbraga Vatikani juures mööda. Selline vaikne elu.
Hommikustes trollilehtedes (siinsed tasuta Linnalehed, mis ka ühistransporti jõuavad) võis esikaanel lugeda printsi hoiatust: "Meil on vaid 99 kuud kliimamuutuse ärahoidmiseks". Kui aga lehe läbi sirvisin, et artiklit ennast leida, siis oli kuskil taga otsas väikselt kirjutatud et ta kohtus paavstiga ning vaatas linnas ringi. Kliimamuutus ei ole siin hetkel nii oluline.
Aina tähtsamaks hakkavad muutuma aga lähenevad Europarlmendi valimised. Nimelt on meie kodu lähedusse tekkinud kollase-hallikirjud aiad. Algul mõtlesin, et metroo ehitamine on lõpuks meieni jõudnud. Samasugused kollased metallist tarad. Aga hiljem sain teada, et kolm 10 meetri pikkust rauast planku on mõeldud valimisplakatite kandmiseks. Kui pinda ei ole siis tuleb see luua! :)

P.S. Praegu vaatasin korraks uudiseid ja paistab et paavsti sõber oli va Lukashenka. Käivad siin ka igasugused.

Eesti kirjandus ja rõõm

Vaatan, et mitte ainult Veiko Märka ja mina pole positiivse eesti kirjanduse otsinguil. Loen jõudumööda ikka Voldemar Kurese päevikuid. Nagu mu õde ütles, et seda peaksid kõik kooliõpilased lugema, et mõista meie ajalugu.

Täna avastasin järgmise lõigu: 6. juuni 1952 "Vello Saul jutustas Sangaste mälestusi ja eriti lugusid Edgar Sule isast, vanast juustumeistrist, kes olnud kange talupoja tüüp, tark ja rikas. Käinud kord Riias poega vaatamas, kes muide oli päris korralik ja kaine-kokkuhoidlik poiss ülikoolis, ja kulutanud teiste sellidega koos nädala jooksul 1000 kuldrubla ära. Öelnud siis, kui koju sõitnud: "Tõesti, siin kulub palju raha!" Mõtisklesime seejuures, miks meie kirjanduses neid toredaid j rikkaid tüüpe ei ole kujutatud, miks on kirjutatud hädavarestest ja jonnipulkadest (Tammsaare), ja miks on need kirjutajad olnud ja on veel praegu enmikus haige kõhuga virisejad ja vaimsed moonakad." Voldemar Kures, Ilmamaa, 2006.

Tunnistan kohe ausalt, et kui kellelgi on uuest Eesti kirjandusest sobivaid tublisid näiteid tuua, siis saatke palun mulle infot ja lugemissoovitusi.
Senikaua aga tuleb öelda, et eestlane on omandanud suurepärase oskuse kurta ja halada ning samuti oskuse elada selles vaimses depressioonis. Eesti põllumehest ma parem ei räägigi. Eks lugege ise lehest kuis neid aina uued hädad ja õnnetused tabavad. Selle puhul tekib mul alati üks küsimus. Mida imestasin ka Vargamäe peremeeste puhul. Kuidas nad ots-otsaga kokku tulevad? Ja kui see elukutse ainult viletsust sisse toob, miks te siis sellega tegelete? Aga tundub, et tegemist on vaid elukutselise ärimehe retoorikaga: räägi ainult halvast ja ära iial maini kui palju sul sissetulekut on.

Ega ma mõtlegi, et raha ja rikkusega peaks uhkeldama või liialdama nagu Kenderi raamatutes. See saab olla põnev vaid väikesele hulgale sellisest maailmast huvitet inimestele. Kuid meil on vaja kirjandust sellest kuidas meie esivanemad on olnud jõukad, säästlikud ja tegusad. Kuidas nad mõningatest takistustest hoolimata (nagu mõisnikud, pärisorjus ja võõrvõimud) on tegelikult ikka alati hakkama saanud. Muidu ei oleks meid siin praegu.
Seda kinnitavateks näideteks on kõik need kaasmaalased, kes Vene impeeriumi pealinnas Peterburis läbi lüüa suutsid. Need kunstnikud, kes maailma läksid ja kirjanikud, kes Euroopas käisid. Kuigi ajalugu ja kirjandus räägivad vaid kurvast teoorjusest maal, millest pea keegi välja ei pääsenud.
Võibolla oli asi selles, et Jakobson ja teised ärkamisaja ärgitajad ei saanud näidata, et midagi sakslaste ajal üldse head oli. Ning et suures võõrvõimude vastases ajalookirjutamises oleme pidanud näitama vaid eestlaste kannatusi. Kuid oma riik ja kodanikkond ei saa tulla kannatustest vaid ikka püsivast tegutsemisest oma elujärje parandmiseks. Takistustest hoolimata edasiminekust.

Mis ma selle pika jutuga öelda tahan. Et kirjandus näitab mingil määral rahva enesehinnangut, ja endasse suhtumist. Arvan, et nüüd on paras aeg kirjanduses jõuda selleni, kes me tegelikult oleme olnud kogu aeg. Maailma mõistes sitke ja kaval põhjamaa väikerahvas, kes oma tegevusega tihti heal järjel on, kuid iial seda kuskil ei tunnista :)

Etruskid

Üleeile Traianuse turud, eile Kapitooliumi muuseum, täna Villa Giulia. Kui esimesed keskendusid Rooma ajaloole ca kuni 500 aastat e.Kr. ja seal asunud templitele, siis teine räägib siinse piirkonna ajaloost just 2500-3000 aastat tagasi. Tuhat aastat enne meie ajaarvamist oli veel pronksiaeg ja kesk-Itaalia künkaid valitsesid erinevad hõimud. Roomast põhjapoole ja mere äärde jäid etruskid, kelle kohta on liikvel palju lugusid.
Küll olevat nad müstiliselt tekkinud (loe: siia sattunud) ja lõpuks veel müstilisemalt ära kadunud. Saabumise kohta ei oska ma teile hetkel veel midagi öelda (kui hakkan arheoloogiat õppima, küll siis räägin:)), kuid kadumise osas olen üsna veendunud, et nad roomlastega kokku sulasid. Sest tihti mainitakse siin etruske kui oma esivanemaid ning osa etruski ülikutest olnud rooma linna valitsejad võrdsetel alustel roomlastega. Ka linna asutajaid Romulust ja Remust imetanud emahundi kuju on teinud just etruskid.

Minuni jõudnud lugudest tegi nad aga kõige huvitavamaks hea eksperdi väide, et nende kunstiteostel inimesed naeratavad. Ja tõesti. Etruskide kunst on oluliselt elurõõmsam roomlaste omast vabariigi ja keisrite ajal. Võibolla ei lubanud suur impeerium enam lõbusat kujutamist ning kõik pandi tõsiste näguddega propaganda heaks tööle.
Ei tea. Aga roomlaste propaganda poolt loodud kujud olid suured. Isegi tänapäeva mõistes suured. Kapitooliumi muuseumis on Marcus Antoniuse kullatud pronkskuju koos hobusega. Kui kuju pealt kullakate maha kulub siis pidi Rooma linnal lõpp ligi olema. Nagu allpool olevalt pildil näete on ikka natuke veel kulda peal. Rooma linnavalitsus on nüüd kuju muuseumisse sisse katuse alla toonud. Et ikka linn kauem kestaks. Ja meeldetuletuseks üks keskaegne vanasõna: kui kukub Rooma, siis kukub kogu maailm :)

Täna on Rooma tasuta...

... ja tegelikult kogu ülejäänud Itaalia ka! Ehk siis kui te sel nädalal Itaaliasse ei jõua, siis proovige järgmisel aastal siia tulla "Settimana Culturale" ehk kultuurinädala ajaks. Nimelt soovib Itaalia riik harida nii oma noori kui ka kõiki elanikke ja võimaldab nädala jooksul kõikidesse muuseumitesse tasuta sissepääsu. Seekord on tegemist juba üheksanda aastaga järjest, millal selline nädal toimub.

Seekord langes samale ajale ka Rooma sünnipäev. Linna esmamainimisest sai 2762 aastat. Selle auks korraldatakse igal õhtul Forum Romanumil ja mujal üle linna kontserte ja muusikaüritusi. Elu keeb nagu Vanalinna päevadel Tallinnas :D


Ühesõnaga kui eelmine nädal möödus teistele kultuuri ja vaatamisväärsuste tutvustamise tähe all, siis sel nädalal käib põhjalik eneseharimine. Kõiki käidud kohti on praegu keeruline kokku võtma hakata. Ja kas sellest kiirest üldistamisest ka kasu oleks. Aga kujuritest hakkas meeldima Bernini, kes on üks Rooma linna ja kunstielu suuri mõjutajaid. Alates Peetruse katedraali ümberkujundamisest kuni Villa Borgheset täitvate renessaansi aja kujude ja maalide loomiseni. Ülal on pilt tema tehtud purskkaevust Piazza Navonal. Selle nimi on 4 tuult, mida kujutavad erinevates suundades vaatavad mehed ning keskele on asetatud egiptuse obelisk.

Lõpetuseks pean ütlema, et parim vaade Rooma linnale ja ümbritsevatele mägedele on tõesti Castel San Angelost :)

Pühadejärgne aeg - dopo Pasqua

Õhtu. Kõht on jälle pastat ja rohelist taimset toitu täis. Kõik on oma tubadesse tukkuma liikunud. Korter on vaikseks jäänud. Tänavalt kostab aeg-ajalt ööbusside ja ferraride kauget möirgamist.

Hakkasin just mõtlema, et mida asjalikku ma siis see nädal ära tegin. Kõigepealt olid need pühad. Harjumatu oli pühitsemist veel nädala algul jätkumas näha. Roomlased hakkasid linna naasma alles kolmapäeval-neljapäeval, et siis kiirelt nädalavahetusse liikuda. Lihavõtted pidid siin olema tähtsamad kui jõulud, sest lihavõtete ajal sündis ikkagi ülestõusmise näol ime.
Lugesin just lelle lugu Eestis pühade üleviimise kohta esmaspäeva peale, nagu paljudes teistes maades. Võibolla oleks sellel mõtet... aga kas asja mõte sellest paremini kohale jõudma hakkab?

Mis siis veel. Lugesin ühe Eesti uudisraamatu läbi. Keegi loopis teistele palju pori peale ja proovis enda nõuka-minevikku puhtamaks pesta. Sellest teinekord pikemalt. Eesti kirjanikest annab parema ülevaate Veiko Märka lugu Ekspressis "Kes olid viimase saja aasta menukirjanikud". Märka kirjutab üldse hästi. Väga hea oli tema lugu eesti kirjanduse rõõmsameelsusest ja hedonismipüüetest 2004. suve Vikerkaares.

Tegin natuke koolitööd. Käisin selle nädala ainukeses loengus. Kuid sealgi olid pühad veel kestmas ja professori abitu assistent rääkis meile rabedalt väikelaenudest (microfinance) vaestele ja naistele. Miskipärast ütles ta näidete juures alati, et toob meile ühe rumala näite või siis ühe jabura näite. Kogu aeg: stupido esempio. Ei teinud esitust paremaks. Kuna see teema on väga huvitav, siis lugesin täna ise juurde.

Nüüd vaikus katkes. Õuest kostab ärritunud naishäälte seletamist ja kolinat. Ju oli keegi jälle rõdule oma pesu naabri riiete kohale kuivama pannud või muud sarnast. Kuid tüli vaibus kiirelt. Jäi vaid prügiauto mürin. Jälle möödus üks ööbuss.

Täna pidin palju pabereid paljundama ja avaldusi tegema. Üks autorendifirma nimega Thrifty ehk Dollar otsustas mult tagantjärele raha varastada. Andsin nad politseisse. Saan hakata katsetama itaalia õigussüsteemi pidavust. Auguri! nagu siin öeldakse. Nüüd on mul lähema tuleviku reisidel vist kriips peal...

Eile käisime sugulastega Trasteveres hulkumas. Algul saime kaela väikse vihmasabina. Hiljem läks aga ilusaks ja värskeks. Istusime lemmikkohas õues ja jutustasime pikalt. Linn oli küll tühi, aga meil oli tore.
Nagu näha polnudki nii tühi nädal. Lausa palju sai tehtud. Homme algab kultuurinädal, millega seoses on kogu Itaalias kõik riigimuuseumid tasuta. Nii et veel tegusam nädal on ees. Sellest aga juba järgmine kord.

taas internetis

Paistab, et viimase pooleteise nädala jooksul toimunud 10 000 järeltõuget (vt. Postimeest) raputasid segamini meie kodu internetiühenduse, mis taastus alles tänaseks.
Mis vahepeal toimus? Pühad, pikad pühad. Ülikool suleti eelmisel kolmapäeval ja avatakse vist alles homme. Enamus roomlasi sõitis linnast välja või maale sugulaste juurde. Kuid see-eest oli linn täidetud paavsti üritusi jälgima tulnud turistidega.
Ise käisin reede õhtul Colosseumi juures paavsti ristikäiku vaatamas. Paavst seekord risti ei kandnud. Palus vaid kõigil palvetada L'Aquila maavärina ohvrite eest. Must rist toodi 14. peatükist koosneva jutluse jooksul sammu kaupa Colosseumi keskelt temani Palatinusele (umbes 300 meetrit). Kokku 14 ristikandmist erinevate kardinalide poolt enne selle paavstile üleandmist.
Rahvast oli õhtuse aja kohta palju. Jutlus oli huvitav. Algul loeti vastav peatükk Jeesuse viimasest päevast alates pühast õhtusöömaajast kuni surmani ristil ning seejärel seoti piibli peatükk tänapäeva maailma muredega. Kõik oli küll selges itaalia keeles, kuid lihtsate sõnadega, mis võimaldas asjast aru saada.

Palatinuse mäele rajatud, põlevate küünaldega kaunistatud, risti vaadates mõtlesin, et kummaline kuidas üks Rooma riigi kurjategijate ebainimlik karistusviis on muutunud ühe usundi sümboliks. Roomlased seda vist ei osanud arvata-aimata. Nagu ka kõik need kristlased, kes Colosseumis võitluste käigus tapeti, et kunagi neid siin sedasi mälestatakse...


Üleval toodud pilt on Caravaggio maal Peetruse ristilöömisest, mida käisin eelmisel nädalal ühe jalutuskäigu ajal Santa Maria del Popolo kirikus vaatamas. Kes Roomat plaanib külastada, soovitan seda kindlasti vaatama minna, sest see kujutab seda protsessi tõesti eluliselt. Vahest ehk liialtki.

Maavärin

Kirjelda veel siinseid maavärinaid... Peale seda kui lõpetasin eelmise kirje Itaalia maavärinate kohta sulgesin arvuti ja läksin magama. Vaevalt sain tule kustutatud ja pea padjale kui tundsin võnkumist. Ikka jätkuvat vastikut võnkumist. Üks puust mööblitükk, mis alati pikali kukub kui uks aeg-ajalt selle vastu läheb, langes ka nüüd mürisedes koridoris. Minu kirjutuslaud kõikus. Igalt poolt kostis saginat.

Esimese hooga ei osanud midagi mõistlikku peale teiste ülesajamise teha. Siis pidasime aru kas minna välja või mitte. Aknast paistis, et üks vanatädi oli läinud. Mitmed olid akendel ja üleval. Otsustasime ka siiski tunnikese autos olla, sest puudub igasugune kogemus. Kuulasime raadiot ja saime aru, et suur õnnetus oli jälle toimunud. Taas Aquilas, siit 150 kilomeetri kaugusel. Oli kuulda, et tudengite ühiselamu on kokku varisenud.
Praegu räägivad uudised 27 hukkunust, kuid see arv võib suureneda. Kahjustused on väga suured. Mitmed suured majad on kokku varisenud. Kuulutati välja eriolukord.
Maavärinat oli isegi tugevasti tunda Napolis, mis on siit üle 200 km kaugusel. Mõnedes kohtades Roomas läks elekter ära ja telefonid ei töötanud, kuid muidu midagi muud hullu ei juhtunud.

Praegu telekat vaadates saad aru, et ega öösel ei oskagi midagi mõistlikku teha. Ei jõua sa mõelda mida vajalikku kaasa võtta või jätta. Hea kui riidesse saad. Peamine on soov saada välja ja eemale majast ning kõrgetest asjadest. Loodame, et see enam ei kordu ja oleme mõttes toeks neile kes kannatada said.

Terremoto

According to Postimees oli meil täna õhtul, nii umbes kolmveerand 9 paiku, kohe pärast uudiseid ja põnevate 80-ndate filmide algust ca 4 magnituudine maavärin.

Kõigepealt põhjapool Bologna lähedal Ravennas ning hiljem ka Itaalia keskosas - Roomast 95 km kaugusel. Mnjah...seekord ei märganud. Kuigi ag-ajalt, nii kord paari kuu jooksul, antakse uudistes ikka teada, et siin ja seal on jälle maavärinaid toimunud.
Ühed viimased suuremad toimusid aastal 2002 septembris-oktoobris kui hukkus 31 inimest. Need olid 5,8-6 magnituudilise tugevusega. Valitsus andis kahjustuste korvamiseks palju raha ning sel sügisel selgus, et enamus sellest abirahast oli läinud pehmelt öeldes kummalisteks projektideks. Kõige parem oli minu meelest lõhnaõlide lõhnade muuseumi rajamine. Seda et enamus tollal peavarjuta jäänud inimestest ikka veel uut eluaset ootavat ei maksa vist öeldagi...

Kõige ohvriterohkem maavärin oli siin maal sada aastat tagasi, aastal 1908. Hukkus 70,000 inimest. Kõige tugevam, aga 1915. aastal, 7,9 palli ja hukkus 32,000 inimest.
Üks mu itaallasest tuttav rääkis kuidas ta oma lapsepõlves pidi mitmel korral koos vanaema ja linnarahvaga piazzal ööbima, sest oli oodata suuremat maavärinat. Vaatasin nüüd järgi ja paistab et ta rääkis 1976. ja 1980 aasta sündmustest.
Kuid et mitte kalleid lugejaid mitte hirmutada, siis lisan natuke statistikat: eile, 5. aprillil toimus 4 maavärinat, viimase nädala jooksul toimus 40 maavärinat üle kogu Itaalia, milledest 38 olid alla 4 pallise tugevusega ja 30. märtsil toimus ühe päeva jooksul 11 võnkumist.

Lõpetuseks üks lugu lapsepõlvest. Lugesin kunagi ajalehest, et N. maa teadlaste arvates vajub kogu Itaalia poolsaar ükskord seismiliste liikumiste tõttu Vahemerre. Mõtlesin siis, et sinna maale ma küll oma jalga ei tõsta. Või kui lähengi siis ainult korraks ja lahkun kiirelt. Mine tea mis võib veel juhtuda. Tükk aega nuputasin, et kuidas saaksid ka kõik Itaalia elanikud õigel ajal sealt minema, enne kui saabas vette vajub...

Kas see on Eesti kuningas?

...küsis belglane Elisabeth kui nägi kümnekroonist. Tormasin juba selgitama, et: "ei, ei, see oli meie rahvaluulest uue eesti kultuuri looja ja vabariigi loonud põlvkonna harija." Kuid siis taipasin, et sellest ei saa ta aru ilma põhjalikku kodumaa ajalookursust läbimata. Ei tundunud, et ta ka selle kursuse vastu reede õhtul huvi oleks tundnud.

Ning korraks järele mõeldes mõistsin, et belglaste ja ka teiste muuilmaliste jaoks on Jakob Hurda näol tegemist tõesti kuninga väärilise isikuga Eesti ajaloos, kelle tehtut peame oma tänapäevas meeles.

"Jah, võib öelda et ta oli üks meie kuningatest!" vastasin.

Roomlaste Jüripäev

Möödas on 21. märts ja on saabunud kevad. Seda võib Roomas tõesti tunda. Puud, kuigi veel raagus, on tärkavat helerohelist leheudu täis. Osad neist on kaetud suurte õisikutega, mis eelnevad täielikule lehte puhkemisele. Kõik murupinnad lõhnavad värske rohu järele või juba õitsevad. Paljudes kohtades on märgata äsjalahkunud muruniidukitest mahajäänud rohukuhilaid. Tekkinud on see soe tunne - õhk koos maa soojusega - mis vahel täidab linna ja maad Eestis aprillikuu lõpus. Tuul võib küll veel külmalt puhuda, kuid maa on nüüd ärganud.

Siit saad aru, et vana Rooma keisririiki ja selle põhimõtteid järgiv kalender v6ib t6esti kirjutada kevade alguseks 21. märtsi. Eestis tuleb selle kuupäevaga aga meelde üks lumetorm, kus imestasin selle ebatäpsuse üle. Nüüd enam mitte. Kuid nüüdsest plaanin kodus järgida ikka oma kalendrit - rahvakalendrit.

Kiire pilk meie ajaarvamisse annab selgitust: maa mürgine hingus lahtub Jüripäevaks, 23. aprilliks, kui algas uus elu loodusele ja põllumeestele. Seega oli mul täna Roomas koduse Jüripäeva tunne :)

Kel veel huvi kuis Eestis oma kalender töötab soovitan vaaadata järgmisi linke:
- Rahvakalender Wikipedias
- Eesti kevad ehk Jüripäev
- Ladina kevad, 21. märtsil ehk Pendipäev otse Itaaliast, Perugiast

P.S. Perugia asub Roomast umbes 160 km põhja pool, Umbria maakonnas. Seal, Monte Cassino kloostris, elas munk Benedictus (benedetto - hästi öeldu, õnnistatu), kes suri 21. märtsil aastal 467.
Sellest mehest tuleneb ladina kalendrikevade algus, mis arvatavasti on istutet varasema looduskalendri või paganapüha (paganus itaalia keeles maa-, külainimene) peale nagu paljud muud asjad siin maailmas.

Meie meist mujal maailmas

Leidsin Välisministeeriumi kodulehelt järgmise lause:

„Kriisist väljatulekuks tuleb langetada elustandardit,“ ütleb Maris Lauri.
(Die Nöte der Halbstarken, Christian Tenbrock, Die Zeit, 5.03)

Mõistan, et see on arvatavasti kontekstist välja kistud, kuid ei mõista kuidas sarnaseid asju öelda või mõelda saab....

Otsisin sealt Välisministeeriumi lehelt kuidas itaalia meedia Eestit näeb, kuid ei leidnud poole aasta jooksul mitte ühtegi kirjet. Ka siinne Eesti saatkonna koduleht räägib viimase aasta jooksul vaid poolest tosinast uudisest.
Seega lisasin parempoolsele blogiservale uusimaid uudiseid Eesti kohta siinses pressis. Paistab, et peamiselt ületame uudiskünnist lume, suusatamise, majanduskasv-languse, küber- ning veneteemaga.

Viimane Eesti-uudis: Ernesto Preatoni kaitseb Eesti ja teiste Baltimaade majandust ajalehes Milano Finanza, öeldes et ida-Euroopa riigid ei ole kriisis.
http://www.milanofinanza.it/giornali/preview_giornali.asp?id=1598067&codiciTestate=7

1-4

Laupäev. Kell 20:18. Puhub külm ja lõikav tuul. Tiberi jõe kohal on valgete lampide kuma. Pargitud motorollerite pikad read. Söögiputkades valmistatakse võileivakuhilaid. Kiirustamine pooljoostes ühises suunas. Turvameeste viimased hüüatused. Vaja leida sissepääs 49. Närviline vaikus. Kõik on ootamas. Midagi teadustatakse valjuhääldis. Kostab hääl. Suure rahva kasvav hääl. Ootus oli lahinguootus. Nüüd on see algamas. Vist juba algas. Juba lauldakse Roma meeskonna hümni. Algas Roma-Juventuse mäng Olümpiastaadionil.

Mäng koosnes:
- paljudest vigadest platsil
- ootamatust isekohast Juventuse fännisektori kõrval
- aeg-ajalt meie või külaliste fännide hulka lendavatest lõhkepakettidest ja rakettidest
- tutvumisest briti abielupaariga, kus naine kinkis mehele nädalavahetuse Roomas koos vutiga
- ja loomulikult hääle kaotusest

Hoolimata Roomat tabanud külmast pidasime vastu mängu lõpuni, kuigi enamus lahkus peale 3. väravat. Nagu Kokk mulle paar aastat tagasi rääkis - oli see üks läbielamist väärt elamus.