Maksud, võlad ja euro

Sotside maksutõusu ettepanekuga saame teada, kes tunnevad et suudavad teenida lähiaastatel üle 40 000 krooni. Ja kas enamus Eesti rahvast tunneb ennast rikaste maksust puudutatuna, seejuures ise seda olemata.

Lõpetuseks küsin: kas ettevõtjad on lahkunud Soomest ja Kaliforniast, kus maksud on kõrged?

Tegelikult on see vaid valimiskampaania, mis kestab sügiseni.

-----------------------------------------------------------------------------------------------

Ma ikka ei saa seda teemat jätkamata jätta. Itaalia on maailma mõistes üks kõige hullemini võlgades olev riik. Nende riigivõlg on 106 % riigi SKP-st ehk nende aastatoodangust. Kanadal ja USA-l on võlgu ca 70-80% ligi oma aastatoodangust. Suurbritannial 50%. Kõikidel Lääne-Euroopa riikidel on võlatase 30-50%.
Kas tahate teada, kuidas on lood Eestiga? Eesti riik on laenu võtnud vaid 3% eest oma aastatoodangust! Itaalia ja Eesti aastase sisemajanduse koguprodukti vahel on aga hiigelsuur vahe.
Ja eurole ülemineku üks tingimustest nimega Maastrichti kriteerium ütleb: Valitsussektori võlg peab olema väiksem kui 60% SKPst või lähenema sellele mõõduka kiirusega.

Veel vähem mõjutaks kõigi elu maksutõusu asemel riigivõlakirjade väljaandmine. Eurole ülemineku tingimustes on öeldud vaid, et eelarve peab tasakaalus olema, inflatsioon mõistlik, kurss stabiilne ja riigi pikaajaline intressimäär ei tohi ületada 2%. Viimase tingimuse osas on Eestil hetkel juba kõik täidetud, sest Eestil ei ole riigivõlakirju. Arvestades meie korralikku ajalugu eelarve ülejääkide ja riigi ülesehitamise osas, siis ostaksid meie võlakirju paljud. Pankade jutt kallist rahast on jama, sest nad kasutavad praegu ise ülimadalaid Euribori ja teiste keskpankade intresse.

Ühesõnaga ei saa enam aru, miks peab Eestis kriisi ajal kannatama, kui teised riigid püüavad oma inimeste heaolu säilitada. Kas ja kui palju puudutab meid see väike maksutõus, kui selle abil säilib töökoht? Kui meie e-maksuamet töötab hästi, siis tähendab see maksutõus ka rohkem tulu meie riigile. Sealtkaudu saab seesama riik rohkem meie inimeste eest hoolitseda. Siis need inimesed (arstid ja ettevõtjad) ei lähe ära sinna, kus nad küll rohkem makse peavad maksma, aga teenivad ka rohkem.

Itaalia eripära on aga see, et kuigi nad on oma riigi laialt lõhki laenanud, siis OECD (rikaste riikide ühendus) andmetel on itaalia perekonnad ühed maailma kõige suuremad säästjad. Ise nad ennast lõhki ei laena ja raha kergelt välja ei anna. Ka britid ja hispaanlased olid kunagi korralikud säästjad. Kuid 19990-ndate kinnisvaramullid muutsid nende mõtlemist. Järsku hakkasid kõik nendes riikides pankadest laenu võtma, lootes muudkui tõusvate kinnisvarahindade pealt teenida. Kas ei tule tuttav ette? Brittide puhul on nüüd on võlgades nii riik kui perekonnad.

Kevadvihmane

Vaatasin, et olen õige palju Eesti asjadest kirjutama hakanud. Aga tegelikult peaks teile ju ikka uuemaid Roomlaste uudiseid edastama.

Kõigepealt ilmast :) Eile lõunast hakkas paduvihma kallama. Circus Maximuse kohal oli enne vihma hiiglaslik tolmupilv. Ilm ei ole väga soe. Nii vaevu 18-19 kraadi. Ehk siis tegelikult täitsa mõnus. Kogu aeg on värske. Paljud asjad õitsevad praegu.

Kui eile kihutas prints Charles koos oma Camillaga mööda linna ringi, siis täna vuhises paavst koos mingi sõbraga Vatikani juures mööda. Selline vaikne elu.
Hommikustes trollilehtedes (siinsed tasuta Linnalehed, mis ka ühistransporti jõuavad) võis esikaanel lugeda printsi hoiatust: "Meil on vaid 99 kuud kliimamuutuse ärahoidmiseks". Kui aga lehe läbi sirvisin, et artiklit ennast leida, siis oli kuskil taga otsas väikselt kirjutatud et ta kohtus paavstiga ning vaatas linnas ringi. Kliimamuutus ei ole siin hetkel nii oluline.
Aina tähtsamaks hakkavad muutuma aga lähenevad Europarlmendi valimised. Nimelt on meie kodu lähedusse tekkinud kollase-hallikirjud aiad. Algul mõtlesin, et metroo ehitamine on lõpuks meieni jõudnud. Samasugused kollased metallist tarad. Aga hiljem sain teada, et kolm 10 meetri pikkust rauast planku on mõeldud valimisplakatite kandmiseks. Kui pinda ei ole siis tuleb see luua! :)

P.S. Praegu vaatasin korraks uudiseid ja paistab et paavsti sõber oli va Lukashenka. Käivad siin ka igasugused.

Eesti kirjandus ja rõõm

Vaatan, et mitte ainult Veiko Märka ja mina pole positiivse eesti kirjanduse otsinguil. Loen jõudumööda ikka Voldemar Kurese päevikuid. Nagu mu õde ütles, et seda peaksid kõik kooliõpilased lugema, et mõista meie ajalugu.

Täna avastasin järgmise lõigu: 6. juuni 1952 "Vello Saul jutustas Sangaste mälestusi ja eriti lugusid Edgar Sule isast, vanast juustumeistrist, kes olnud kange talupoja tüüp, tark ja rikas. Käinud kord Riias poega vaatamas, kes muide oli päris korralik ja kaine-kokkuhoidlik poiss ülikoolis, ja kulutanud teiste sellidega koos nädala jooksul 1000 kuldrubla ära. Öelnud siis, kui koju sõitnud: "Tõesti, siin kulub palju raha!" Mõtisklesime seejuures, miks meie kirjanduses neid toredaid j rikkaid tüüpe ei ole kujutatud, miks on kirjutatud hädavarestest ja jonnipulkadest (Tammsaare), ja miks on need kirjutajad olnud ja on veel praegu enmikus haige kõhuga virisejad ja vaimsed moonakad." Voldemar Kures, Ilmamaa, 2006.

Tunnistan kohe ausalt, et kui kellelgi on uuest Eesti kirjandusest sobivaid tublisid näiteid tuua, siis saatke palun mulle infot ja lugemissoovitusi.
Senikaua aga tuleb öelda, et eestlane on omandanud suurepärase oskuse kurta ja halada ning samuti oskuse elada selles vaimses depressioonis. Eesti põllumehest ma parem ei räägigi. Eks lugege ise lehest kuis neid aina uued hädad ja õnnetused tabavad. Selle puhul tekib mul alati üks küsimus. Mida imestasin ka Vargamäe peremeeste puhul. Kuidas nad ots-otsaga kokku tulevad? Ja kui see elukutse ainult viletsust sisse toob, miks te siis sellega tegelete? Aga tundub, et tegemist on vaid elukutselise ärimehe retoorikaga: räägi ainult halvast ja ära iial maini kui palju sul sissetulekut on.

Ega ma mõtlegi, et raha ja rikkusega peaks uhkeldama või liialdama nagu Kenderi raamatutes. See saab olla põnev vaid väikesele hulgale sellisest maailmast huvitet inimestele. Kuid meil on vaja kirjandust sellest kuidas meie esivanemad on olnud jõukad, säästlikud ja tegusad. Kuidas nad mõningatest takistustest hoolimata (nagu mõisnikud, pärisorjus ja võõrvõimud) on tegelikult ikka alati hakkama saanud. Muidu ei oleks meid siin praegu.
Seda kinnitavateks näideteks on kõik need kaasmaalased, kes Vene impeeriumi pealinnas Peterburis läbi lüüa suutsid. Need kunstnikud, kes maailma läksid ja kirjanikud, kes Euroopas käisid. Kuigi ajalugu ja kirjandus räägivad vaid kurvast teoorjusest maal, millest pea keegi välja ei pääsenud.
Võibolla oli asi selles, et Jakobson ja teised ärkamisaja ärgitajad ei saanud näidata, et midagi sakslaste ajal üldse head oli. Ning et suures võõrvõimude vastases ajalookirjutamises oleme pidanud näitama vaid eestlaste kannatusi. Kuid oma riik ja kodanikkond ei saa tulla kannatustest vaid ikka püsivast tegutsemisest oma elujärje parandmiseks. Takistustest hoolimata edasiminekust.

Mis ma selle pika jutuga öelda tahan. Et kirjandus näitab mingil määral rahva enesehinnangut, ja endasse suhtumist. Arvan, et nüüd on paras aeg kirjanduses jõuda selleni, kes me tegelikult oleme olnud kogu aeg. Maailma mõistes sitke ja kaval põhjamaa väikerahvas, kes oma tegevusega tihti heal järjel on, kuid iial seda kuskil ei tunnista :)

Etruskid

Üleeile Traianuse turud, eile Kapitooliumi muuseum, täna Villa Giulia. Kui esimesed keskendusid Rooma ajaloole ca kuni 500 aastat e.Kr. ja seal asunud templitele, siis teine räägib siinse piirkonna ajaloost just 2500-3000 aastat tagasi. Tuhat aastat enne meie ajaarvamist oli veel pronksiaeg ja kesk-Itaalia künkaid valitsesid erinevad hõimud. Roomast põhjapoole ja mere äärde jäid etruskid, kelle kohta on liikvel palju lugusid.
Küll olevat nad müstiliselt tekkinud (loe: siia sattunud) ja lõpuks veel müstilisemalt ära kadunud. Saabumise kohta ei oska ma teile hetkel veel midagi öelda (kui hakkan arheoloogiat õppima, küll siis räägin:)), kuid kadumise osas olen üsna veendunud, et nad roomlastega kokku sulasid. Sest tihti mainitakse siin etruske kui oma esivanemaid ning osa etruski ülikutest olnud rooma linna valitsejad võrdsetel alustel roomlastega. Ka linna asutajaid Romulust ja Remust imetanud emahundi kuju on teinud just etruskid.

Minuni jõudnud lugudest tegi nad aga kõige huvitavamaks hea eksperdi väide, et nende kunstiteostel inimesed naeratavad. Ja tõesti. Etruskide kunst on oluliselt elurõõmsam roomlaste omast vabariigi ja keisrite ajal. Võibolla ei lubanud suur impeerium enam lõbusat kujutamist ning kõik pandi tõsiste näguddega propaganda heaks tööle.
Ei tea. Aga roomlaste propaganda poolt loodud kujud olid suured. Isegi tänapäeva mõistes suured. Kapitooliumi muuseumis on Marcus Antoniuse kullatud pronkskuju koos hobusega. Kui kuju pealt kullakate maha kulub siis pidi Rooma linnal lõpp ligi olema. Nagu allpool olevalt pildil näete on ikka natuke veel kulda peal. Rooma linnavalitsus on nüüd kuju muuseumisse sisse katuse alla toonud. Et ikka linn kauem kestaks. Ja meeldetuletuseks üks keskaegne vanasõna: kui kukub Rooma, siis kukub kogu maailm :)

Täna on Rooma tasuta...

... ja tegelikult kogu ülejäänud Itaalia ka! Ehk siis kui te sel nädalal Itaaliasse ei jõua, siis proovige järgmisel aastal siia tulla "Settimana Culturale" ehk kultuurinädala ajaks. Nimelt soovib Itaalia riik harida nii oma noori kui ka kõiki elanikke ja võimaldab nädala jooksul kõikidesse muuseumitesse tasuta sissepääsu. Seekord on tegemist juba üheksanda aastaga järjest, millal selline nädal toimub.

Seekord langes samale ajale ka Rooma sünnipäev. Linna esmamainimisest sai 2762 aastat. Selle auks korraldatakse igal õhtul Forum Romanumil ja mujal üle linna kontserte ja muusikaüritusi. Elu keeb nagu Vanalinna päevadel Tallinnas :D


Ühesõnaga kui eelmine nädal möödus teistele kultuuri ja vaatamisväärsuste tutvustamise tähe all, siis sel nädalal käib põhjalik eneseharimine. Kõiki käidud kohti on praegu keeruline kokku võtma hakata. Ja kas sellest kiirest üldistamisest ka kasu oleks. Aga kujuritest hakkas meeldima Bernini, kes on üks Rooma linna ja kunstielu suuri mõjutajaid. Alates Peetruse katedraali ümberkujundamisest kuni Villa Borgheset täitvate renessaansi aja kujude ja maalide loomiseni. Ülal on pilt tema tehtud purskkaevust Piazza Navonal. Selle nimi on 4 tuult, mida kujutavad erinevates suundades vaatavad mehed ning keskele on asetatud egiptuse obelisk.

Lõpetuseks pean ütlema, et parim vaade Rooma linnale ja ümbritsevatele mägedele on tõesti Castel San Angelost :)

Pühadejärgne aeg - dopo Pasqua

Õhtu. Kõht on jälle pastat ja rohelist taimset toitu täis. Kõik on oma tubadesse tukkuma liikunud. Korter on vaikseks jäänud. Tänavalt kostab aeg-ajalt ööbusside ja ferraride kauget möirgamist.

Hakkasin just mõtlema, et mida asjalikku ma siis see nädal ära tegin. Kõigepealt olid need pühad. Harjumatu oli pühitsemist veel nädala algul jätkumas näha. Roomlased hakkasid linna naasma alles kolmapäeval-neljapäeval, et siis kiirelt nädalavahetusse liikuda. Lihavõtted pidid siin olema tähtsamad kui jõulud, sest lihavõtete ajal sündis ikkagi ülestõusmise näol ime.
Lugesin just lelle lugu Eestis pühade üleviimise kohta esmaspäeva peale, nagu paljudes teistes maades. Võibolla oleks sellel mõtet... aga kas asja mõte sellest paremini kohale jõudma hakkab?

Mis siis veel. Lugesin ühe Eesti uudisraamatu läbi. Keegi loopis teistele palju pori peale ja proovis enda nõuka-minevikku puhtamaks pesta. Sellest teinekord pikemalt. Eesti kirjanikest annab parema ülevaate Veiko Märka lugu Ekspressis "Kes olid viimase saja aasta menukirjanikud". Märka kirjutab üldse hästi. Väga hea oli tema lugu eesti kirjanduse rõõmsameelsusest ja hedonismipüüetest 2004. suve Vikerkaares.

Tegin natuke koolitööd. Käisin selle nädala ainukeses loengus. Kuid sealgi olid pühad veel kestmas ja professori abitu assistent rääkis meile rabedalt väikelaenudest (microfinance) vaestele ja naistele. Miskipärast ütles ta näidete juures alati, et toob meile ühe rumala näite või siis ühe jabura näite. Kogu aeg: stupido esempio. Ei teinud esitust paremaks. Kuna see teema on väga huvitav, siis lugesin täna ise juurde.

Nüüd vaikus katkes. Õuest kostab ärritunud naishäälte seletamist ja kolinat. Ju oli keegi jälle rõdule oma pesu naabri riiete kohale kuivama pannud või muud sarnast. Kuid tüli vaibus kiirelt. Jäi vaid prügiauto mürin. Jälle möödus üks ööbuss.

Täna pidin palju pabereid paljundama ja avaldusi tegema. Üks autorendifirma nimega Thrifty ehk Dollar otsustas mult tagantjärele raha varastada. Andsin nad politseisse. Saan hakata katsetama itaalia õigussüsteemi pidavust. Auguri! nagu siin öeldakse. Nüüd on mul lähema tuleviku reisidel vist kriips peal...

Eile käisime sugulastega Trasteveres hulkumas. Algul saime kaela väikse vihmasabina. Hiljem läks aga ilusaks ja värskeks. Istusime lemmikkohas õues ja jutustasime pikalt. Linn oli küll tühi, aga meil oli tore.
Nagu näha polnudki nii tühi nädal. Lausa palju sai tehtud. Homme algab kultuurinädal, millega seoses on kogu Itaalias kõik riigimuuseumid tasuta. Nii et veel tegusam nädal on ees. Sellest aga juba järgmine kord.

taas internetis

Paistab, et viimase pooleteise nädala jooksul toimunud 10 000 järeltõuget (vt. Postimeest) raputasid segamini meie kodu internetiühenduse, mis taastus alles tänaseks.
Mis vahepeal toimus? Pühad, pikad pühad. Ülikool suleti eelmisel kolmapäeval ja avatakse vist alles homme. Enamus roomlasi sõitis linnast välja või maale sugulaste juurde. Kuid see-eest oli linn täidetud paavsti üritusi jälgima tulnud turistidega.
Ise käisin reede õhtul Colosseumi juures paavsti ristikäiku vaatamas. Paavst seekord risti ei kandnud. Palus vaid kõigil palvetada L'Aquila maavärina ohvrite eest. Must rist toodi 14. peatükist koosneva jutluse jooksul sammu kaupa Colosseumi keskelt temani Palatinusele (umbes 300 meetrit). Kokku 14 ristikandmist erinevate kardinalide poolt enne selle paavstile üleandmist.
Rahvast oli õhtuse aja kohta palju. Jutlus oli huvitav. Algul loeti vastav peatükk Jeesuse viimasest päevast alates pühast õhtusöömaajast kuni surmani ristil ning seejärel seoti piibli peatükk tänapäeva maailma muredega. Kõik oli küll selges itaalia keeles, kuid lihtsate sõnadega, mis võimaldas asjast aru saada.

Palatinuse mäele rajatud, põlevate küünaldega kaunistatud, risti vaadates mõtlesin, et kummaline kuidas üks Rooma riigi kurjategijate ebainimlik karistusviis on muutunud ühe usundi sümboliks. Roomlased seda vist ei osanud arvata-aimata. Nagu ka kõik need kristlased, kes Colosseumis võitluste käigus tapeti, et kunagi neid siin sedasi mälestatakse...


Üleval toodud pilt on Caravaggio maal Peetruse ristilöömisest, mida käisin eelmisel nädalal ühe jalutuskäigu ajal Santa Maria del Popolo kirikus vaatamas. Kes Roomat plaanib külastada, soovitan seda kindlasti vaatama minna, sest see kujutab seda protsessi tõesti eluliselt. Vahest ehk liialtki.

Maavärin

Kirjelda veel siinseid maavärinaid... Peale seda kui lõpetasin eelmise kirje Itaalia maavärinate kohta sulgesin arvuti ja läksin magama. Vaevalt sain tule kustutatud ja pea padjale kui tundsin võnkumist. Ikka jätkuvat vastikut võnkumist. Üks puust mööblitükk, mis alati pikali kukub kui uks aeg-ajalt selle vastu läheb, langes ka nüüd mürisedes koridoris. Minu kirjutuslaud kõikus. Igalt poolt kostis saginat.

Esimese hooga ei osanud midagi mõistlikku peale teiste ülesajamise teha. Siis pidasime aru kas minna välja või mitte. Aknast paistis, et üks vanatädi oli läinud. Mitmed olid akendel ja üleval. Otsustasime ka siiski tunnikese autos olla, sest puudub igasugune kogemus. Kuulasime raadiot ja saime aru, et suur õnnetus oli jälle toimunud. Taas Aquilas, siit 150 kilomeetri kaugusel. Oli kuulda, et tudengite ühiselamu on kokku varisenud.
Praegu räägivad uudised 27 hukkunust, kuid see arv võib suureneda. Kahjustused on väga suured. Mitmed suured majad on kokku varisenud. Kuulutati välja eriolukord.
Maavärinat oli isegi tugevasti tunda Napolis, mis on siit üle 200 km kaugusel. Mõnedes kohtades Roomas läks elekter ära ja telefonid ei töötanud, kuid muidu midagi muud hullu ei juhtunud.

Praegu telekat vaadates saad aru, et ega öösel ei oskagi midagi mõistlikku teha. Ei jõua sa mõelda mida vajalikku kaasa võtta või jätta. Hea kui riidesse saad. Peamine on soov saada välja ja eemale majast ning kõrgetest asjadest. Loodame, et see enam ei kordu ja oleme mõttes toeks neile kes kannatada said.

Terremoto

According to Postimees oli meil täna õhtul, nii umbes kolmveerand 9 paiku, kohe pärast uudiseid ja põnevate 80-ndate filmide algust ca 4 magnituudine maavärin.

Kõigepealt põhjapool Bologna lähedal Ravennas ning hiljem ka Itaalia keskosas - Roomast 95 km kaugusel. Mnjah...seekord ei märganud. Kuigi ag-ajalt, nii kord paari kuu jooksul, antakse uudistes ikka teada, et siin ja seal on jälle maavärinaid toimunud.
Ühed viimased suuremad toimusid aastal 2002 septembris-oktoobris kui hukkus 31 inimest. Need olid 5,8-6 magnituudilise tugevusega. Valitsus andis kahjustuste korvamiseks palju raha ning sel sügisel selgus, et enamus sellest abirahast oli läinud pehmelt öeldes kummalisteks projektideks. Kõige parem oli minu meelest lõhnaõlide lõhnade muuseumi rajamine. Seda et enamus tollal peavarjuta jäänud inimestest ikka veel uut eluaset ootavat ei maksa vist öeldagi...

Kõige ohvriterohkem maavärin oli siin maal sada aastat tagasi, aastal 1908. Hukkus 70,000 inimest. Kõige tugevam, aga 1915. aastal, 7,9 palli ja hukkus 32,000 inimest.
Üks mu itaallasest tuttav rääkis kuidas ta oma lapsepõlves pidi mitmel korral koos vanaema ja linnarahvaga piazzal ööbima, sest oli oodata suuremat maavärinat. Vaatasin nüüd järgi ja paistab et ta rääkis 1976. ja 1980 aasta sündmustest.
Kuid et mitte kalleid lugejaid mitte hirmutada, siis lisan natuke statistikat: eile, 5. aprillil toimus 4 maavärinat, viimase nädala jooksul toimus 40 maavärinat üle kogu Itaalia, milledest 38 olid alla 4 pallise tugevusega ja 30. märtsil toimus ühe päeva jooksul 11 võnkumist.

Lõpetuseks üks lugu lapsepõlvest. Lugesin kunagi ajalehest, et N. maa teadlaste arvates vajub kogu Itaalia poolsaar ükskord seismiliste liikumiste tõttu Vahemerre. Mõtlesin siis, et sinna maale ma küll oma jalga ei tõsta. Või kui lähengi siis ainult korraks ja lahkun kiirelt. Mine tea mis võib veel juhtuda. Tükk aega nuputasin, et kuidas saaksid ka kõik Itaalia elanikud õigel ajal sealt minema, enne kui saabas vette vajub...

Kas see on Eesti kuningas?

...küsis belglane Elisabeth kui nägi kümnekroonist. Tormasin juba selgitama, et: "ei, ei, see oli meie rahvaluulest uue eesti kultuuri looja ja vabariigi loonud põlvkonna harija." Kuid siis taipasin, et sellest ei saa ta aru ilma põhjalikku kodumaa ajalookursust läbimata. Ei tundunud, et ta ka selle kursuse vastu reede õhtul huvi oleks tundnud.

Ning korraks järele mõeldes mõistsin, et belglaste ja ka teiste muuilmaliste jaoks on Jakob Hurda näol tegemist tõesti kuninga väärilise isikuga Eesti ajaloos, kelle tehtut peame oma tänapäevas meeles.

"Jah, võib öelda et ta oli üks meie kuningatest!" vastasin.