Eile käisin oma Erasmuse lepingut lõpetamas ja pabereid vormistamas. Kõik on nii tühi. Isegi hindudest kaupmehed on kadunud. Pole enam kellelegi müüa. Tühjades koridorides kõnnivad üksikud hinged. Kõik sööklad on kinni. Arvutiklassis ei olnud enam isegi seda jaapanlast, kes seal päevast päeva surfas. See juba näitab, et suvi ja puhkuste hooaeg on lõpuks itaalia ülikooli jõudnud. Veel eelmisel nädalal, juuli keskel, kui Eesti koolides on vaid ehitajad ja suvetööle jäänud, toimus siin pinev eksamisessioon.
Mult on küsitud, et kas kahju ei ole siit ära minna-tulla. Kuni eilseni ei olnud enam väga kahju, sest ilmad on nii palavaks läinud, et väljas saab käia vaid õhtuti ja öösiti ei saa enam hästi magada. Ainukesed head kohad on kliimaseadmetest läbi uhutud kaubanduskeskused. Väljas uimastab päike ja Aafrika kuuma tuul Scirocce sind koheselt. Samuti on siin linnas nüüd kõik enam-vähem nähtud ja tehtud ning lõpuks tuleb ikka edasi liikuda.
Eile said aga mälestused minust võitu. Nii palju uusi tutvusi ja põnevaid tegemisi on seal Sapienza teaduskondade hoonete vahel. Kui ma ennast Erasmuse koordinaatori kabinetist ja seda kaitsvast koerast ning arvutijamadest läbi murdsin siis käisingi natuke uitamas.
Pärast juubelit tulgu või veeuputus
6 years ago
No comments:
Post a Comment