Sukelduja leidis iidse linna varemed

Ma alustan siin nüüd väikest viisi huvitavamate Itaalia uudiste kajastamist. Väike näpuharjutus minu jaoks ja loodetavasti mõnus lektüür minu lugejatele.

Amatöörsukelduja leidis Lõuna-Itaalias, Calabrias (maakond Naapolist allpool ehk nö saapanina kaardi pealt vaadates) ranniku lähedal vee alt muistse linna varemed, teatas kohalik linnavalitsus.

Alessandro Ciliberto, on sukeldumishuviline arhitekt, kes leidis 3-4 meetri sügavuselt merest hulga kiviplokke sukeldudes 15 meetri kaugusel rannast Squillace nimelise linna lähedal Calabria idarannikul.

"Vaadates liivast merepõhja paistsid arvatavasti inimeste poolt vormitud tumedad kivid, mis olid umbes kahe meetri pikkused ja pooleteise meetri laiused," rääkis Ciliberto.

Ta lisas et ''jätkates merepõhja uurimist paar meetrit eemal leidsin ma poole meetri kõrguse valget värvi sambaaluse. Edasi oli seal üks nelinurkne väiksem kiviplokk ja teine ebamäärase kujuga kivi."

Squillace'i linnavalitsus teatas et need varemete jäänused võivad pärineda iidsest merelinnast Scylletiumist, mis oli üks paljudest Itaalias asuvatest Kreeka kolooniatest paar tuhat aastat tagasi.

Linn sattus Roomlaste kätte 124 aastal enne Kristust ning oli sünnikohaks Rooma kirjanikule ja riigimehele Cassiodorus'ele. Viimane väitis, et linna asutajaks oli kuulus kreeklaste kuningas Ulyssus.

Varem on selle linna jälgi leitud ka lähedal asuvast Roccelletta di Borgia nimelisest linnast.


View Larger Map

Lisasin siia selle Guugli kaardi, sest see annab võimaluse paremini mõista, miks merealune linn ja Lõuna-Itaalia just kreeklaste võimu all oli. Nagu näete, siis asus Scylletium vahemaa mõistes palju lähemal Kreekale kui Roomale. Kui siia lisada veel suhteliselt hõlpsasti laevatav meretee raskete mägede asemel, siis oligi kreeklastel oluline eelist pea terve lõunaosa valitsemisel.
Teised olulised kreeklaste kolooniad asusid veel Bari, Taranto ja Brindisi kohal.

viimased hetked

Algab minu viimane nädal Itaalias. Järgmisel pühapäeval jõuan koju ja hakkan tegelema tööotsingute ja ülikooli lõpetamisega. Aga nendest juba siis kui see kõik juhtuma hakkab. Seni veel Itaaliast ja elust Roomas.

Eelmisel nädalal käisid sugulased külas. Väga tore oli. Nende saabumise teisel päeval sõitsime rongiga Naapoli poole randa, Sperlongasse. Seal oli palav ja kaunis. Väga puhas ja selge vesi. Võtsime ka liumäega vesijalgratta ning tegime paaritunnise matka grottidesse. Kõik oli tore nii kaua kuni koju jõudsime. Siis selgus, et oleks pidanud ikka jalalabadele ka päikesekreemi panema. Mis sest, et jalad vees olid enamuse ajast. Päike põletas neidki hoolega.
Järgmised kaks päeva ma sugulastega kaasa kõndida ei saanud. Sest ei saanud pea üldse kõndida. Kuid nüüd jalutan jälle nagu vanasti.

Vahepeal on toimunud ka mitmeid kaas-erasmuslaste lahkumispidusid. Tom läks küll nii teele, et mina sinna ei jõudnud, kuid Elisabeti, Claudia ja Laura saatsin ikka ära. Tagasi sellele aastale mõeldes leian, et leidsin siit endale mitmeid uusi sõpru ja huvitavaid tutvusi. Võibolla mitte nii palju kui mõned teised, kuid selle eest on nad pigem tõsisemad ja asjalikumad inimesed.

Ahjaa. Ma sain kõik oma eksamid siin ka tehtud. Küll natuke vähem, kui ma esialgu lootsin. Kuid ega vist esimese korraga kõiki asju ei saagi. Ja mõni õppejõud võib olla ka lihtsalt natuke bitch, kukutades sind mitu korda eksamil pisivigadega läbi. Ma olen jõudnud järeldusele, et Erasmuse kursuse olulisus ei ole niivõrd palju sooritatud eksamite arvus vaid kogetus ja läbielatus. Seda viimast on antud kursus täies mahus ja vbla enamaski mulle andnud.

Mul on oma viimase nädalaga veel mõned plaanid. Siin Rooma linnas on veel kohti, kuhu ma pole jõudnud. Seega jätkab ugrofenni blogi sel nädalal veel oma raportaazhi itaalia elust ja asjadest :)

Kuidas me seminarides käisime :)

Kus asub Itaalia?

Peeter Vihma kirjutab oma Keenia blogis järgmist:
"Mis on Aafrika religioonides oluline? Üksteise aitamine; esivanemate ja staatuse austamine; kingituste tegemine ja saamine (ka jumalatelt). Need jooned on üsna otse üle kandunud praegusesse Keeniasse."

Hmm... miks see küll mulle nii tuttav tundub :)

Üksteise aitamine - perekonna või lähedaste toetamine on väga tähtsal kohal. Nepotismile panid al(g)use katoliku kiriku paavstid.

Esivanemate ja staatuse austamine - "vanemate inimestega ei tohi vaielda, sest neil on alati õigus," ütleb kohalik vanasõna. Peaministri ametinimetus on il Presidente del Consiglio dei Ministri.

Kingituste tegemine ja saamine - selle jaoks on eraldi pühad ja tähtpäevad.

_________________________________________________________________
Aga muidu on ilm soe ja kaunis ning mind valdab sama tundmus, mis täpselt aasta tagasi Perugias ja varasematel reisidel siin - ma ei taha siit lahkuda, tunnen end kui kodus ning tulen siia kindlasti varsti tagasi :)

fiat panis - jätku leiba

Täna sai lõpule viidud mu praktika Itaalias. Kuskil umbes varakevadel oma ülikoolilõpu plaane uurides avastasin, et mul on veel tegemata nõutav praktika kuskil riigiasutuses või kolmandas sektoris. Mõtlesin, et natuke igav on seda teha oma töökohas, küsides tavategemiste eest hinnangut ülemuselt, kes sind nagunii tulemusvestluste jaoks hindab. Et palju huvitavam oleks midagi uut õppida praktika käigus. Tutvuda organisatsiooniga, millest nii palju ei tea ja kus võibolla ka kunagi töötama ei juhtu.

Nii mu mõtted siis liikusid. Valik itaalia vastavate asutuste vahel Roomas on suur, kuid siin oli takistuseks minu mitte-nii-sujuval-tasemel keeleoskus. Kuid linnas on ka mitmeid rahvusvahelisi organisatsioone - peamiselt ÜRO toidu ja põllumajandusega tegelevad asutused. Mõningase kirjavahetuse tulemusel leidus üks asjast huvitatud ja praktikandi suhtes sõbralikult meelestatud inimene, kellelt õppisin paari kuu jooksul väga palju rahvusvaheliste organisatsioonide toimimise ja köögipoole kohta.

Praktika käigus külastasin ja analüüsisin kõiki kolme Roomas tegutsevaid arenguabi organisatsioone: FAO-d (mis tegeleb maailma põllumajanduspoliitika kujundamisega), IFAD-it (annab arengumaadele soodsat pikaajalist rahastust) ja WFP-d ehk Maailma Toiduprogrammi (tegeleb kriisiabi ja toiduabi toimetamisega abivajajatele).

Minu tööülesandeks oli uurida, kuidas saavad riigid nende organisatsioonide arenguabi programmidega liituda.

Toon siia ära mõned töö käigus välja tulnud huvitavad asjaolud:
- aastaks 2050 kasvab maailma rahvastik 6 miljardilt 9 miljardile
- 1960. aastatest ei ole haritava maa ala oluliselt suurenenud - hetkel 6 miljardit ha - igal inimesel peaks hetkel olema oma hektar põllumaad kuskil maailmas :) Kuid 40 aasta pärast see enam nii ei ole, sest põllumaa suurenemist ei ole oodata.
- eelmise nädala Economist ütles, et tuleviku toiduvajaduste tagamiseks on vaja kasvatada kasutatava põllumaa tootlikkust 70%. Kas ja mis vahenditega oleks see võimalik?
- peamine põllumajanduse kasvupotentsiaal on arengumaadel, mis omakorda aitaks tagada nende stabiilsust, toiduga kindlustatust ja paremaid sissetulekuid (juhul kui riigid ei keskendu vaid ühele tootele - monokultuurid - ja rahvusvaheline kaubandus toimib kõigile võrdselt ja soodsalt).
- arenguabi valdkond sisaldab endas võimalusi nii abisaajale kui ka abiandjale. Mõnes mõttes saab öelda, et "aita teisi ja ka sind aidatakse".

Kel rohkem huvi põllumajanduse tuleviku vastu, soovitan alustuseks lugeda seda LHV-s avaldatud artiklit.

Kuis maailma päästa

Fiat, mu uus huviallikas, millest ma aeg-ajalt ja parema inspiratsiooni puudumisel koolitöid koostan, on teinud ühe natuke ootamatu ohutusreklaami. Nimelt oma mudeli 500 veel loodusesõbralikumaid ja säästlikumaid mootoreid reklaamides avaldavad nad järgmisi pildikesi (vt. allpool). Seal on autod ohutustesti läbimas, kuid reisijateks on seekord maailmas ohus olevad loomaliigid - pandakaru (Fiati kõige populaarsem-müüduim väikemudel hetkel), pingviinid ja merilõvi.
Reklaami hüüdlauseks on: ehitatud eesmärgiga põhjustada vähem kahju keskkonnale.

Kuuldavasti olid loodusesõbrad siiski selle reklaami eetilisuse üle. Sellega nõustun minagi, sest see pandakaru ei ole just eriti õnneliku näoga, kui teda koos autoga vastu seina saadetakse.

Elu juunis

Miks on vahemeremaades nii rikkalik toduvalik? Nad ei pea oma elamisi kütma ja jääb vaba aega ja energiat üle toiduvalmistamiseks. Ja arvatavasti said nad vanasti ka oma soojuse-kütmise osa juba toiduvalmistamisega lahendet :)

Teine asi, mis ükspäev pähe tuli oli seotud vihma ja äikesega. Hetkel on siin väga tormine. Kuigi on 32 kraadi sooja, tuleb päeva jooksul ikka üks müristamine ja hoovihm ära. Mõtlesin, et ei tea kuidas nende vili sellisele tormitamisele vastu suudab panna. Ja tuli meelde, et vili on juba kuu aega tagasi koristet.

Nagu näete viib õppimine mõtte rändama :) Vahepeal pole eriti midagi suur-põnevat juhtunud. Käis üks külaline, kellega sai natuke Roomast väljas käidud. Lõuna pool Sperlongas, kus oli kaunis rand mägede keskel ning Rooma kõrval Tivolis, kus on Hadrianuse villade kompleks. 2000 aastat vanad aga ikkagi huvitavad. Külalisele sai näidatud Roomat ja kesklinn taas põhjalikult läbi sammutud ning oma turistigiidi oskusi lihvitud. Varsti võiks-peaks vist selle ameti peale tööle minema.

Jaanipäev oli rahulik. Lõke oli. Pizzarestorani ahjus, aga vähemalt möllas sealgi. Üle ahju hüppama siiski ei hakanud.