Inetu lugu. Muud ei osanud esimese hooga öelda. Tõesti inetu lugu. Milleks seda vaja oli?
Siis lugesin aga väikeriigi supervihalehte Postimees. Sattusin selle Berlusconi uudise kommentaariumisse ning ohkasin. Hulk hulle karjus seal, et midagi sarnast peaks tegema Eesti pealinna linnapeaga ning et see kipskolakaga vastu nägu saamine oli paras ka Berlusconile. Ma ei saa aru.
Kui keegi ütleks sellele kommenteerijale, et tema isale-emale tuleks samamoodi vastu vahtimist virutada, kas ta siis oleks rõõmus ja rahul. Või kutsuks politsei? Kas ma saan õigesti aru, et ta tegi ju selle kommentaariga nalja ning ei mõelnud midagi tõsiselt. Või mis?
Olles näinud poliitikute ning avalike esinejate elu kõrvalt ja lähedalt, imetlen nende vastupidavust ja julgust. Enamus inimestest sellistele verbaalsetele kipskirikuga loopimistele vastu ei pea. Või kui peavad, siis ei ole nad lihtsalt veel pidanud oma huvide tõttu poliitikasse minema. Lihtne on visata. Olgu see siis sõnu, kommentaare või kipskirikut.
P.S. Äsja lugesin ühest tekstist, et sõjas peetakse kuritegelikuks vaid vaenlase tegevust, samas oma sarnast teguviisi kriminaalseks mitte pidades. Kui tihti võiks seda näidet tuua selle sügise Postimehele...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment