Cado dalle nubi

Vaatasin just sellenimelist toredat filmi, mida soovitan kõigile itaaliahuvilistele. Lugu on ühest Puulia noormehest, kes soovib saada kuulsaks muusikuks ning tema seiklustest kodulinnakeses Polignano A Mares lõuna-Itaalias ja Milaanos.

Filmi autor on pärit samuti lõunast ja mu tuttavad rääkisid, et ta on nüüd palju toredamaks muutunud, eriti ajast mil ta film kuulsaks on saanud. Ta on hästi välja toonud lõuna ja põhja vastuolud ning osavalt kirjeldanud lõuna inimeste olemust. See võib tunduda meile (ja põhja-itaallastele) tüütu, nahhaalne ja lärmakas. Kuid kui sellega ära harjud, siis muutub Roomast põhja poole jääv ala pool-Saksamaaks, sest see on juba nii meie sarnane. Olen kogu aeg arvanud, et itaalia peaks olema midagi teistsugust ja seal, lõunas, on see teistsugusus olemas.

Mitmedki hetked filmist tulid mulle tuttavad ette, sest meenutasid sealseid inimesi. Eriti tore avastus oli see, et hoolimata õe hoiatusest vaadata filmi subtiitritega pidin kõigest jutust ikka ise aru saama. Ning mõistsingi kõike pärast poolt aastat eemalolekut. Eks itaalia filmide ja uudiste jälgimine on ikka kasuks tulnud. Nüüd oleks ühte korralikku Perugia intensiivkursust jälle vaja, et saada jutt ja kiri ka sujuvaks :)

P.S. Nii puhtana kui selles filmis ei ole mina Polignano a Maret ega Milaano raudtejaama küll näinud. Aga eks see oli kindlasti arvutiga tehtud.

Koolitused

Kasutan hetkel riigi ja Euroopa Liidu abi, et ennast tööturu jaoks sobivamaks täiendada. Alustasin Adobe kujundusprogrammi koolitusega EKA-s paar nädalat tagasi. Nüüdseks on see läbi. Väga palju midagi uut ei õppinud. Peale selle, et sellist tööd olen ma kunagi oma elus teinud ning enam teha ei soovi. Oma rõõmuks plakateid ja raamatuid plaanin aga kindlasti teha. Selleks oli kursusest abi küll. Tuletas vanad asjad meelde ning näitas et mitmeid asju teadsin ma juba nagunii.

Teine koolitus algas täna. Struktuurifondid ja projektijuhtimine. Olin eelnevalt vaadanud mõnda e-õppe loengut ning ei osanud midagi arvata. Pelgasin pigem nõrka taset. Kuid täna selgus, et tegemist on väga pika ja põhjaliku kogemusega lektoriga. Hoolimata väikestest iseärasustest sain kõigile küsimustele asjalikud ja põnevad vastused. Mitmeid asjad said selgemaks ja muutusid lihtsamaks. Nii et nüüd edasi projektimaailma :)

Avatar ja põlevkivi

Jätkan "kunsti" muljete kirjeldamisega. Eile õhtul käisin ka James Cameroni menufilmi vaatamas. Päris äge oli. Kasutan sõna äge, sest mõne koha peal oli tunne nagu 11 aastaselt "Rambo 2-te" vaadates :)

See oli ka minu esimene kolmemõõtmeline film. Prillid oli nii rasked, et nina hakkas valutama. Aga muidu olid efektid toredad ning paistab, et selliseid filme on nüüd hulgem kinodesse tulemas. Alice Imedemaal järgmine.

Mõned mõtted tulid filmi ajal pähe:

- kuskil oli uudis, et inimesi on tabanud masendus peale selle filmi vaatamist, sest nad ei ela sellises kaunis maailmas. Paljud soovivad pääseda sellisele kaunile planeedile. Kui meil varsti ka 3D telekad tekivad, siis pole kaugel aeg, kus inimestel on lihtsam põgeneda sellesse pooltehismaailma, selle asemel et minna välja jalutama või loodust vaatama. Seda vähem hoolitakse väljas toimuvast ning lõpuks jäädaksegi oma "3D kasti" peitu, sest see maailm on palju kaunim ja fantaasiale sobivam. Väljas saab aga keskkonnalõhkumist jätkata, sest inimesed ei hooli enam päris loodusest ja selle ilust.

- Avatari filmi sõnumid oli tugevad. Loodushoid versus majandulikud huvid ja hävitamine. Üks mõte tekkis, et niiviisi võib aja jooksul aina enam kasvada rohelise mõtteviisi ja loodusehävitajate vastuseis. Kas võib juhtuda, et rahvuse ja usu vahelised konfliktid asenduvad planeedi hävitajate (praeguse eluviisi jätkamise) ja Maa hoidjate (eluviisi muutmise vajaduse mõistjate) vahel.
Ühed väidavad, et pole meie elul häda midagi ning ega inimene nagunii midagi kahjulikku põhjusta. Teised näevad, aga seda meeletut hävitamist ja kulutamist (pidev autode vahetamine
ja uute asjade hankimine) ning soovivad seda lõpetada.
Kas tarbimisel põhineva majandusmudeli muutmine on võimalik? Hetkel eksisteerivad paljud töökohad ainult selle tõttu, et inimesed soovivad osta uusi asju ja vahetavad tihti oma vanad asjad välja. See film vähemalt jätkab looduskeskkonna kaitsmise sõnumi toetamist. Kuid niikaua kuni see sõnum käib ulmefilmide kaugete planeetide kohta, ei pruugi see ameerika tarbijale kohale jõuda.

- efektid olid toredad. Mõned lausa ehmatavad. Eriti vaataja suuna lendavad objektid ja kuulid. Kui tehnoloogia kvaliteet veel paraneb, siis võib sellega ka üsna vastikuid tundmusi, kui mitte lausa piina, vaatajale tekitada. Loodame, et seda selleks kasutama ei hakata.

Lõpetuseks oli paljudes kohtades tunda "pahade" retoorikas eelmise Bushi valitsuse seisukohti, kes lähtusid vaid majanduslikest huvidest teiste riikide ja loodusvarade hävitamisel. Kahjuks on selline retoorika aina enam hoogu võtmas ka Eestis. Eriti põlevkivi kaevandamise osas. Ei suudeta mõista, et meie endi jalgealuse õõnestamine mõjub kogu riigile kahjulikult. Enamuses on levinud mõtlemine, et kui mul on vanematekodu või puhkamisekoht Lääne või Lõuna-Eestis, siis Ida-Virus toimuv mind ei puuduta.

Eks paljuski on asi teadmatuses - teatakse vaid seal asuvaid betoonlinnu ja kaevandusi. Seda, et nende kõrval on veel alles suurte roheliste metsade keskel kaunid järved, rabad ja niidud ei teata, sest seal ei ole käidud. Hetkel paistab, et isegi rohelised ei suuda Ida-Virumaad uute kaevanduste eest kaitsta, sest tähtsamad tunduvad olevat Läänemaale antavad eurotoetused rannaniitudele. Nii tekib küsimus, et milleks neid rohelisi siis üldse vaja on? Kas tõesti ainult põlevkivi kaevandajate toetamiseks Riigikogus?

-----------------------------------------------------------------------------------------------

P.S. Itaalia meedia on juba jõudnud Avatari osas kisa tõsta, et see on täpselt maha kopeeritud ühe nende multifilmi pealt. Kuid ega see film nende multikale kahjuks tulnud.

Maskiball

Reedel oli Estonias tudengitele soodushind ning käisin järgmist Verdi ooperit vaatamas. Halba hakkasin aimama juba siis kui peategelane lavale tuli. See oli vana tuttav Alfredo "La Traviatast". Kahjuks puudub tal ooperilauljale väga vajalik omadus - hääl. Teised peategelased olid ka suhteliselt nõrgad. Neil tundus olevat rohkem tegemist õigesti laulmisega, mistõttu näitlemine ja liikumine jäid hoopis tahaplaanile.

Vähesed head osatäitjad olid kuninga mõrva plaanitsevad sõjaväelased. Kuigi kõrvalosades, laulsid nad selgelt ja võimsalt. Teiste puhul ei saanud itaalia keele mõistmisest küll juttu olla.

Esimene vaatus tundus väga pikk. Vist seetõttu, et nad olid kaks vaatust kokku pannud. Tõeliselt huvitavaks läks enne vaheaega, kui toimusid suureda vastandumised. Teine vaatus oli juba toredam - nagu ka Traviatas oli siis asjal juba jumet. Kahjuks läks kuninga haavamine jällegi kehvade näitlejate tõttu kaduma. See tehti ära nagu nõelapiste või argitoimetus. Oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Aga eks selle korvas hilisem kuninga laul ja andestamine vandenõulastele.

Kokkuvõttev hinne: 3 mitme miinusega. Peab hakkama vist Itaaliasse ooperireisi planeerima :)

Jõuluvanamaa

Eelmisel nädalal sattusime õe sünnipäeva käigus ühte vanalinna baari - mina, itaallane ja tartlane. Istume, räägime, laulame ja plaksutame. Kõik oli tore. Olin vist alustanud üht järjekordset lugu maailma asjadest kui itaallane järsku hõikas: "Babbo Natale!" ja osutas käega. Vaadates käega osutatud suunas nägin üht tavalist eesti vanameest toreda suure halli habemega. Ütlesin naerdes, et jajah, muidugi on see jõuluvana, meil on neid igal pool.

Selle kolmapäeva hommikul kooli sõites vahetasin Mustamäel trolli. Pidin natuke aega kauni päikesetõusu ja kristallselge õhuga hommikul järgmist sõidukit ootama. Seisin peatuses peaaegu üksinda. Vaid keegi vanamees oli minus paremal, paviljoni seina ääres. Vaatasin teda silmanurgast ning hüüatasin mõttes: "Babbo Natale!" :) Järgmine jõuluvana.

Pärast seda olen ma neid juba rohkem märkama hakanud. Küll Kristiines, küll Säästukas, trollis ja Viru Keskuses. Nad on igale poole jõudnud. Toredad vanemad eesti mehed, kes on endale suure jõuluvanahabeme kasvatanud. Elame jõuluvanamaal.

Berlusconi ja kipskirik

Inetu lugu. Muud ei osanud esimese hooga öelda. Tõesti inetu lugu. Milleks seda vaja oli?

Siis lugesin aga väikeriigi supervihalehte Postimees. Sattusin selle Berlusconi uudise kommentaariumisse ning ohkasin. Hulk hulle karjus seal, et midagi sarnast peaks tegema Eesti pealinna linnapeaga ning et see kipskolakaga vastu nägu saamine oli paras ka Berlusconile. Ma ei saa aru.

Kui keegi ütleks sellele kommenteerijale, et tema isale-emale tuleks samamoodi vastu vahtimist virutada, kas ta siis oleks rõõmus ja rahul. Või kutsuks politsei? Kas ma saan õigesti aru, et ta tegi ju selle kommentaariga nalja ning ei mõelnud midagi tõsiselt. Või mis?

Olles näinud poliitikute ning avalike esinejate elu kõrvalt ja lähedalt, imetlen nende vastupidavust ja julgust. Enamus inimestest sellistele verbaalsetele kipskirikuga loopimistele vastu ei pea. Või kui peavad, siis ei ole nad lihtsalt veel pidanud oma huvide tõttu poliitikasse minema. Lihtne on visata. Olgu see siis sõnu, kommentaare või kipskirikut.


P.S. Äsja lugesin ühest tekstist, et sõjas peetakse kuritegelikuks vaid vaenlase tegevust, samas oma sarnast teguviisi kriminaalseks mitte pidades. Kui tihti võiks seda näidet tuua selle sügise Postimehele...

Fellini ja Ristiisa filmide muusika

Juhtusin paar päeva tagasi kuulma Klassikaraadiost ühte väga huvitavat muusikasaadet. Neil on vist kord nädalas sellised ühe helilooja elutööle keskenduvad saated. Kui eelmisel nädalal räägiti Venemaal sündinud ning ameerikas ja inglismaal laineid löönud Irving Berlinist, kes on meile toonud sellised aegumatud lood nagu "White Christmas" ja "God bless America". Kuid mitte temast ei tahtnud ma kirjutada, vaid itaalia heliloojast Nino Rota'st, keda Frederico Fellini on pidanud oma kõige paremaks filmikaaslaseks. Eks ta lõi ka enamusele Fellini filmidele muusika. Ja tegi seda väga hästi.

Paar nädalat tagasi kui olin kodus haige, hakkasin vaatama aja jooksul kogunenud vanu itaalia filme. Üheks neist oli Fellini "Päevavargad" ehk "I Vitelloni". See on tore film, Alberto Sordiga peaosas, itaalia noorte töötute meeste elust väikeses suvituslinnas ühe aasta jooksul. Tegevus toimub 1950. aastatel. Kuid hoolimata praeguse aja oludesse hästi sobivast töötuse küsimustest võlus mind selle filmi juures kõige enam muusika. Ning suur oli rõõm kuulda nädal hiljem seda uuesti Klassikaraadiost.

Rota oli väga viljakas helilooja. Oma elu jooksul kirjutas ta üle 150 teose. Peamiselt filmimuusikat, kuid ka oopereid ja teisi asju. Pea kõik Fellini filmide muusika 1950-70. aastatel. Kaasa arvatud "La Strada", "La Dolce Vita", "8 ja 1/2" ning "Roma". Ja kui need klassikud ei ole kõigile huvilistele veel tuttavad, siis tema muusikat Francis Ford Coppola filmist "Ristiisa" peaksite ikkagi kuulnud olema. Kes ei ole, siis saate seda teha siin: http://en.wikipedia.org/wiki/File:Love_Theme_From_The_Godfather.ogg

Lõpetuseks teile vist kõige kuulsam lõik "I Vitelloni" ehk vabas tõlkes "Vasikate" filmi lõpuosast. Natuke on kuulda ka Rota toredat muusikat.