Eesti kirjandus ja rõõm

Vaatan, et mitte ainult Veiko Märka ja mina pole positiivse eesti kirjanduse otsinguil. Loen jõudumööda ikka Voldemar Kurese päevikuid. Nagu mu õde ütles, et seda peaksid kõik kooliõpilased lugema, et mõista meie ajalugu.

Täna avastasin järgmise lõigu: 6. juuni 1952 "Vello Saul jutustas Sangaste mälestusi ja eriti lugusid Edgar Sule isast, vanast juustumeistrist, kes olnud kange talupoja tüüp, tark ja rikas. Käinud kord Riias poega vaatamas, kes muide oli päris korralik ja kaine-kokkuhoidlik poiss ülikoolis, ja kulutanud teiste sellidega koos nädala jooksul 1000 kuldrubla ära. Öelnud siis, kui koju sõitnud: "Tõesti, siin kulub palju raha!" Mõtisklesime seejuures, miks meie kirjanduses neid toredaid j rikkaid tüüpe ei ole kujutatud, miks on kirjutatud hädavarestest ja jonnipulkadest (Tammsaare), ja miks on need kirjutajad olnud ja on veel praegu enmikus haige kõhuga virisejad ja vaimsed moonakad." Voldemar Kures, Ilmamaa, 2006.

Tunnistan kohe ausalt, et kui kellelgi on uuest Eesti kirjandusest sobivaid tublisid näiteid tuua, siis saatke palun mulle infot ja lugemissoovitusi.
Senikaua aga tuleb öelda, et eestlane on omandanud suurepärase oskuse kurta ja halada ning samuti oskuse elada selles vaimses depressioonis. Eesti põllumehest ma parem ei räägigi. Eks lugege ise lehest kuis neid aina uued hädad ja õnnetused tabavad. Selle puhul tekib mul alati üks küsimus. Mida imestasin ka Vargamäe peremeeste puhul. Kuidas nad ots-otsaga kokku tulevad? Ja kui see elukutse ainult viletsust sisse toob, miks te siis sellega tegelete? Aga tundub, et tegemist on vaid elukutselise ärimehe retoorikaga: räägi ainult halvast ja ära iial maini kui palju sul sissetulekut on.

Ega ma mõtlegi, et raha ja rikkusega peaks uhkeldama või liialdama nagu Kenderi raamatutes. See saab olla põnev vaid väikesele hulgale sellisest maailmast huvitet inimestele. Kuid meil on vaja kirjandust sellest kuidas meie esivanemad on olnud jõukad, säästlikud ja tegusad. Kuidas nad mõningatest takistustest hoolimata (nagu mõisnikud, pärisorjus ja võõrvõimud) on tegelikult ikka alati hakkama saanud. Muidu ei oleks meid siin praegu.
Seda kinnitavateks näideteks on kõik need kaasmaalased, kes Vene impeeriumi pealinnas Peterburis läbi lüüa suutsid. Need kunstnikud, kes maailma läksid ja kirjanikud, kes Euroopas käisid. Kuigi ajalugu ja kirjandus räägivad vaid kurvast teoorjusest maal, millest pea keegi välja ei pääsenud.
Võibolla oli asi selles, et Jakobson ja teised ärkamisaja ärgitajad ei saanud näidata, et midagi sakslaste ajal üldse head oli. Ning et suures võõrvõimude vastases ajalookirjutamises oleme pidanud näitama vaid eestlaste kannatusi. Kuid oma riik ja kodanikkond ei saa tulla kannatustest vaid ikka püsivast tegutsemisest oma elujärje parandmiseks. Takistustest hoolimata edasiminekust.

Mis ma selle pika jutuga öelda tahan. Et kirjandus näitab mingil määral rahva enesehinnangut, ja endasse suhtumist. Arvan, et nüüd on paras aeg kirjanduses jõuda selleni, kes me tegelikult oleme olnud kogu aeg. Maailma mõistes sitke ja kaval põhjamaa väikerahvas, kes oma tegevusega tihti heal järjel on, kuid iial seda kuskil ei tunnista :)