Möödas on 21. märts ja on saabunud kevad. Seda võib Roomas tõesti tunda. Puud, kuigi veel raagus, on tärkavat helerohelist leheudu täis. Osad neist on kaetud suurte õisikutega, mis eelnevad täielikule lehte puhkemisele. Kõik murupinnad lõhnavad värske rohu järele või juba õitsevad. Paljudes kohtades on märgata äsjalahkunud muruniidukitest mahajäänud rohukuhilaid. Tekkinud on see soe tunne - õhk koos maa soojusega - mis vahel täidab linna ja maad Eestis aprillikuu lõpus. Tuul võib küll veel külmalt puhuda, kuid maa on nüüd ärganud.
Siit saad aru, et vana Rooma keisririiki ja selle põhimõtteid järgiv kalender v6ib t6esti kirjutada kevade alguseks 21. märtsi. Eestis tuleb selle kuupäevaga aga meelde üks lumetorm, kus imestasin selle ebatäpsuse üle. Nüüd enam mitte. Kuid nüüdsest plaanin kodus järgida ikka oma kalendrit - rahvakalendrit.
Kiire pilk meie ajaarvamisse annab selgitust: maa mürgine hingus lahtub Jüripäevaks, 23. aprilliks, kui algas uus elu loodusele ja põllumeestele. Seega oli mul täna Roomas koduse Jüripäeva tunne :)
Kel veel huvi kuis Eestis oma kalender töötab soovitan vaaadata järgmisi linke:
- Rahvakalender Wikipedias
- Eesti kevad ehk Jüripäev
- Ladina kevad, 21. märtsil ehk Pendipäev otse Itaaliast, Perugiast
P.S. Perugia asub Roomast umbes 160 km põhja pool, Umbria maakonnas. Seal, Monte Cassino kloostris, elas munk Benedictus (benedetto - hästi öeldu, õnnistatu), kes suri 21. märtsil aastal 467.
Sellest mehest tuleneb ladina kalendrikevade algus, mis arvatavasti on istutet varasema looduskalendri või paganapüha (paganus itaalia keeles maa-, külainimene) peale nagu paljud muud asjad siin maailmas.
Pärast juubelit tulgu või veeuputus
6 years ago
No comments:
Post a Comment