ajaloo sammud ja käigud

Hetkel on Roomas üks jututeemadest Tom Hanksi film "Inglid ja deemonid". Asi selles, et selle põhitegevus toimub meie kodulinnas. Ise ma seda veel vaatamas ei ole käinud ja mitmed on öelnud, et väga ei tasuks vaatamist kaaluda ka. Tegemist on siiski vaid osava Rooma turismipromo ja Lancia ehk Fiat grupi tootereklaamiga.

Need, kes on näinud räägivad sellest kui fantaasiast. Seda mitte teemakäsitluse osas, mida see on nagunii, vaid et seal on stseene, kus suurimad ja kuulsaimad väljakud nagu Piazza Navona on kella 11 ajal inimtühjad. Nagu me kõik siin teame on see võimatu. Olgu see siis hommik või õhtu. Kui seal ei ole kedagi, siis on seal alati mõni erasmus minemas-tulemas kõrvalasuvast Cuccagna kokteiliõhtult või sealt edasi "moondumas loomaks" (ehk tudengikeeli minemas Animal nimelisse ööbaari). Ärge küsige, kuidas ma seda tean ;)

Kuid nüüd veel Tom Hanksi fiction filmidest. Vene okupatsiooni ajal olevat öeldud kunstilised filmid, nüüd meie ajal ei olegi eesti keeles terminit selliste teoste jaoks.
Ühel õhtul vaatasime "Da Vinci koodi" ja mu mõte hakkas keerutama. Nimelt näidatakse filmi lõpus Maarja Magdaleena sarkofaagi, mis on peidetud Louvre'i muuseumi Pariisis. Mina aga mõtlesin: väike samm või nihe ajaloos oleks meile praeguseks hoopis teise tulemuse võinud anda.
Näiteks Kleopatra oleks võinud sattuda väga lihtsalt üheks ristiusu peategelaseks. Elas ta ju põhimõtteliselt samal ajal. Ta suri vaid 30 aastat enne Jeesuse sündi. Kuid see ei ole maailma ajaloos eriti mingi suurus.

Teiseks: piirkond kust mõlemad pärit on jääb Vahemere idakaldale. Vahemaa nende kahe naise elukohtade vahel oli paarsada kilomeetrit. Eks hiljem kui ta Ceasari ja teiste abikaasade juurde Rooma tuli, oli see juba suurem, aga riik oli ikkagi sama. Ja Kleopatra surmani viinud merelahing toimus taas Egiptuses.

Siit edasi võiks ju veel spekuleerida, et kes Kleopatra neljast lapsest oleks võinud ususümboliks saada? Või missugused tähised võiksid selle tulemusena nüüd kasutusel olla. Kas rist, päike, püramiid või äike. Kas pigem roomlaste, egiptlaste või kreeklaste (Kleopatra oli tegelikult kreeka aristokraat, kes valitsesid Egiptust eelnevad 300 aastat, alates Aleksander Suurest) jumalad oleksid jätkunud või oleks sellest tulnud kristluse moodi uus religioon.

Ühesõnaga pisikesed asjad siin maailmas võivad muutuda suurteks (Maarja ja Jeesus) või siis jääda lihtsalt tavalisteks võimuvõitluse ja poliitintriigide kujutajateks (Kleopatra ja tema seiklused).

Vaat kuhu viivad mõtlemised Rooma ja tema naabrite tegemiste üle. Et kuidas Vahemere kallastelt on jõutud kogu maailma siduvate liikumisteni, mis on mõjutanud meid kahe aastatuhandet jooksul.

Selliseid ajaloo põimimismänge mängin ma vahel.