Jõuluvanamaa

Eelmisel nädalal sattusime õe sünnipäeva käigus ühte vanalinna baari - mina, itaallane ja tartlane. Istume, räägime, laulame ja plaksutame. Kõik oli tore. Olin vist alustanud üht järjekordset lugu maailma asjadest kui itaallane järsku hõikas: "Babbo Natale!" ja osutas käega. Vaadates käega osutatud suunas nägin üht tavalist eesti vanameest toreda suure halli habemega. Ütlesin naerdes, et jajah, muidugi on see jõuluvana, meil on neid igal pool.

Selle kolmapäeva hommikul kooli sõites vahetasin Mustamäel trolli. Pidin natuke aega kauni päikesetõusu ja kristallselge õhuga hommikul järgmist sõidukit ootama. Seisin peatuses peaaegu üksinda. Vaid keegi vanamees oli minus paremal, paviljoni seina ääres. Vaatasin teda silmanurgast ning hüüatasin mõttes: "Babbo Natale!" :) Järgmine jõuluvana.

Pärast seda olen ma neid juba rohkem märkama hakanud. Küll Kristiines, küll Säästukas, trollis ja Viru Keskuses. Nad on igale poole jõudnud. Toredad vanemad eesti mehed, kes on endale suure jõuluvanahabeme kasvatanud. Elame jõuluvanamaal.

Berlusconi ja kipskirik

Inetu lugu. Muud ei osanud esimese hooga öelda. Tõesti inetu lugu. Milleks seda vaja oli?

Siis lugesin aga väikeriigi supervihalehte Postimees. Sattusin selle Berlusconi uudise kommentaariumisse ning ohkasin. Hulk hulle karjus seal, et midagi sarnast peaks tegema Eesti pealinna linnapeaga ning et see kipskolakaga vastu nägu saamine oli paras ka Berlusconile. Ma ei saa aru.

Kui keegi ütleks sellele kommenteerijale, et tema isale-emale tuleks samamoodi vastu vahtimist virutada, kas ta siis oleks rõõmus ja rahul. Või kutsuks politsei? Kas ma saan õigesti aru, et ta tegi ju selle kommentaariga nalja ning ei mõelnud midagi tõsiselt. Või mis?

Olles näinud poliitikute ning avalike esinejate elu kõrvalt ja lähedalt, imetlen nende vastupidavust ja julgust. Enamus inimestest sellistele verbaalsetele kipskirikuga loopimistele vastu ei pea. Või kui peavad, siis ei ole nad lihtsalt veel pidanud oma huvide tõttu poliitikasse minema. Lihtne on visata. Olgu see siis sõnu, kommentaare või kipskirikut.


P.S. Äsja lugesin ühest tekstist, et sõjas peetakse kuritegelikuks vaid vaenlase tegevust, samas oma sarnast teguviisi kriminaalseks mitte pidades. Kui tihti võiks seda näidet tuua selle sügise Postimehele...

Fellini ja Ristiisa filmide muusika

Juhtusin paar päeva tagasi kuulma Klassikaraadiost ühte väga huvitavat muusikasaadet. Neil on vist kord nädalas sellised ühe helilooja elutööle keskenduvad saated. Kui eelmisel nädalal räägiti Venemaal sündinud ning ameerikas ja inglismaal laineid löönud Irving Berlinist, kes on meile toonud sellised aegumatud lood nagu "White Christmas" ja "God bless America". Kuid mitte temast ei tahtnud ma kirjutada, vaid itaalia heliloojast Nino Rota'st, keda Frederico Fellini on pidanud oma kõige paremaks filmikaaslaseks. Eks ta lõi ka enamusele Fellini filmidele muusika. Ja tegi seda väga hästi.

Paar nädalat tagasi kui olin kodus haige, hakkasin vaatama aja jooksul kogunenud vanu itaalia filme. Üheks neist oli Fellini "Päevavargad" ehk "I Vitelloni". See on tore film, Alberto Sordiga peaosas, itaalia noorte töötute meeste elust väikeses suvituslinnas ühe aasta jooksul. Tegevus toimub 1950. aastatel. Kuid hoolimata praeguse aja oludesse hästi sobivast töötuse küsimustest võlus mind selle filmi juures kõige enam muusika. Ning suur oli rõõm kuulda nädal hiljem seda uuesti Klassikaraadiost.

Rota oli väga viljakas helilooja. Oma elu jooksul kirjutas ta üle 150 teose. Peamiselt filmimuusikat, kuid ka oopereid ja teisi asju. Pea kõik Fellini filmide muusika 1950-70. aastatel. Kaasa arvatud "La Strada", "La Dolce Vita", "8 ja 1/2" ning "Roma". Ja kui need klassikud ei ole kõigile huvilistele veel tuttavad, siis tema muusikat Francis Ford Coppola filmist "Ristiisa" peaksite ikkagi kuulnud olema. Kes ei ole, siis saate seda teha siin: http://en.wikipedia.org/wiki/File:Love_Theme_From_The_Godfather.ogg

Lõpetuseks teile vist kõige kuulsam lõik "I Vitelloni" ehk vabas tõlkes "Vasikate" filmi lõpuosast. Natuke on kuulda ka Rota toredat muusikat.