Cado dalle nubi

Vaatasin just sellenimelist toredat filmi, mida soovitan kõigile itaaliahuvilistele. Lugu on ühest Puulia noormehest, kes soovib saada kuulsaks muusikuks ning tema seiklustest kodulinnakeses Polignano A Mares lõuna-Itaalias ja Milaanos.

Filmi autor on pärit samuti lõunast ja mu tuttavad rääkisid, et ta on nüüd palju toredamaks muutunud, eriti ajast mil ta film kuulsaks on saanud. Ta on hästi välja toonud lõuna ja põhja vastuolud ning osavalt kirjeldanud lõuna inimeste olemust. See võib tunduda meile (ja põhja-itaallastele) tüütu, nahhaalne ja lärmakas. Kuid kui sellega ära harjud, siis muutub Roomast põhja poole jääv ala pool-Saksamaaks, sest see on juba nii meie sarnane. Olen kogu aeg arvanud, et itaalia peaks olema midagi teistsugust ja seal, lõunas, on see teistsugusus olemas.

Mitmedki hetked filmist tulid mulle tuttavad ette, sest meenutasid sealseid inimesi. Eriti tore avastus oli see, et hoolimata õe hoiatusest vaadata filmi subtiitritega pidin kõigest jutust ikka ise aru saama. Ning mõistsingi kõike pärast poolt aastat eemalolekut. Eks itaalia filmide ja uudiste jälgimine on ikka kasuks tulnud. Nüüd oleks ühte korralikku Perugia intensiivkursust jälle vaja, et saada jutt ja kiri ka sujuvaks :)

P.S. Nii puhtana kui selles filmis ei ole mina Polignano a Maret ega Milaano raudtejaama küll näinud. Aga eks see oli kindlasti arvutiga tehtud.