muutuvad vaated

"Kuhu edasi? Sotsialismi ei lastud meil ehitada, sest kommunistid võtsid sotsialistide idee ja hakkasid inimesi hävitama. Nagu mõned riigid võtsid oma arsenali demokraatia idee või rahvusluse idee ja rikkusid selle ära. Kui keegi rikub idee ära ja kui siis keegi tahab selle idee järgi uuesti teha, siis sarnastatakse sind rikkujaga ja süü langeb su peale niisama."

Nii ütles Hando Runnel laupäeval Postimehes. Ma olen siin natuke mõelnud mõnede asjade peale. Olles teisel maal hakkad oma kodumaa asju teisiti nägema-vaatama. Olen mõelnud, et kuidas oleks läinud iseseisva Eesti elu peale 2. maailmasõda. Kuidas oleksime oma heaoluriiki üles ehitanud? Kuis oleks tööstusi arendatud ja võõrtööjõudu sisse võetud? Kuis baby-boomerid oleksid hakanud endile ja oma peredele rohkem riigi toetust nõudma? Kas riigijuhid ikka oleksid saanud sõjast tagasi tulnud (või poleks seda sõda üldse olnud) meestele-naistele öelda, et õhuke riik on parim ning edaspidi hoolitseb igaüks enda eest ning ehitame oma riigi varemetest üles maksude vähendamisega.....

Samas on mul vägagi hästi teada ja igavesti meeles kõik need koledused mida kommunismi-sotsialismi nime all venelaste okupatsioonivõim Eestis tegi. Seda ei unusta ega saagi unustada. Mistõttu oli algul Itaalias raske ja vastikust tekitav vaadata punalippe, viisnurki, sirpi ja vasarat, ühe-eurost ajalehte Il Communista. Kui ma küsisin kohalikelt, et miks inimesed siin selliste koledustega lehvitavad, siis vastati et asi ei ole teadmatuses. Punane terror eksisteeris Itaalias nii sõja ajal kui ka 1970-80-datel. Ka Nõukogude Venemaal toimunud jõhkrustest on pidevalt peale sõda meedias ja filmides juttu olnud. Siinne mäng sotsialistlike sümbolitega pidavat olema tingitud sellest, et nad ei samasta Nõukogude Venemaa kuritegusid oma ametiühingualase võitlusega.

Ma ei saanud sellest aru. Kuidas saab terrori sümboleid mitut moodi tõlgendada ja mitte mõista selliseid asju?
Mõistma aga hakkasin, siis kui proovisin oma sõbrale rääkida mõttest, et Eesti riik peaks raskel ajal rohkem oma inimesi aitama. Et äkki meie ei saa niiviisi kärpida kõike nagu Rootsi 20 aastat tagasi, sest meil pole tegelikult enam kuskilt midagi kärpida. Et kuigi astmeline maksustamine kärbib motivatsiooni, siis tavalist inimest see ju tegelikult ei mõjuta. Kõik ei taha ega saagi rikkalikult tasustatud tippjuhiks. Kas jõukamad või paremini edasi jõudvamad ei võiks pidada auasjaks aidata jalule neid, kes seda ise ei oska-suuda-jaksa? Enda eest on tore seista, kuid kes sinu eest seisab kui sa teisi ei aita?

Sõber vastas, et kuis ma küll sellised vaated olen omandanud. Kas ma tõesti ei mäleta vene-aja kommunistlikku röövimist, kus kõigil oli halb? Mis toobki meid tagasi Runneli sõnade juurde. Nii kaua kuni me võrdsustame inimese eest hoolitsevat vasak-sotsialistlik-T.Blairi"Kolmas tee" või muud heaoluriigi süsteemi Nõukogude Liidu poolt rakendatud punase terroriga, ei saagi meie elu paremaks minna. Kui me aga suudame neid lahus hoida, siis annaks see meile võimaluse vähemalt saada hoolivam ja sõbralikum keskkond, kus lapsed julgevad kasvada, noored rahus õppida ja vanemad vananeda. Ilma et keegi neist peaks kartma, mis siis saab kui tööd ei ole, lapsed ei hoolitse või vanemad lahutavad.
Eks tegelikult hoolitseb nii Eesti kui ka teised padukapitalistlikud riigid oma sotsiaalsüsteemi ja selle tarbijate eest. Tulid britid läbi Thatcheri reformidest, tuleme meie läbi ka praegustest rasketest aegadest. Aga kas peab see vaev halbadest uudistest kohutet eestlase seljas olema või saaks riik siinkohal aidata seda koormat kanda?