plakatitest

Mis veel Venetos silma hakkas, olid poliitplakatid seintel. Siin vohab üldse agar plakatikultuur (itaalia keeles plakat - manifesto). Roomas vahetuvad parteide postrid seintel ja alustel vähemalt kaks-kolm korda nädalas. Ja kui ikka plakateid kleebitakse, siis kümnemeetriste topeltridadena, et ka auto-bussireisijad sõidu ajal sõnumi kätte saaksid.

Peamiselt edastavad üksteisele ja oma valijatele-pooldajatele teateid kaks peamist parteid: PDL (ehk Berlusconi valitsuspartei il Popolo della Liberta) ja PD (Partito Democratico, hetkel suurim kesk-vasakpoolne opositsioonipartei). Viimase kaks juhtpoliitikut on endine peaminister Massimo D’Alemo ja äsja tagasi astunud parteijuht Walter Veltroni.

Plakateid on mitmesuguseid. Tavaliselt edastatakse valijatele teateid teise poole saamatusest ja (taas)saabunud viimasest hetkest kord majja lüüa ning kohalik liider (linnapea või regiooni poliitiline juht) välja vahetada.

Vahel on aga iroonia peenem. Kui Barack Obama võitis Ameerikas valimised, siis varsti teatas Berlusconi-PDL oma plakatitel Obamat ja Veltronit kõrvutades, et esimene suudab midagi ära teha „Yes, he can“ kuid teine mitte „No, you can´t“.

Teiseks oluliseks motiiviks on rassismivastane võitlus ja immigrantide sallivus. Kui poliitilised parteid edastavad sõnumeid rassilise sallivuse vajalikkusest ja kõigi inimeste võrdsusest, siis kahjuks on näha olnud ka ultra-parempoolsete gräffitit ja väikseid plakatiseeriaid, mis räägivad millestki muust. Rooma kohta ütlevad paljud, et see on viimane fashistide kants. Ma ei oska öelda kas see ka tõsi on, kuid aeg-ajalt jääb mulje, et varjatud pinged eksisteerivad. Neid pingeid õhutavad omakorda kohalikud uudised ja tele, pöörates kõige suuremat tähelepanu vaid võõramaalaste sooritatud kuritegudele.

Kolmas ja viimane seinalehe sõnumitetüüp on vanade poliitsõnumite kinnistamine. Nii oli Venetos näha plakateid, kus öeldi et: „Põhja-Itaalia maksab kinni Rooma ja lõuna prassimise“. Varem on olnud ka teateid: „Nord padrona, Roma ladrona“ (Põhi on omanik-tootha, Rooma aga varas-näppaja). Teine versioon samast plakatist on opositsiooni poolt (vt. allpool), kus öeldakse et kui ühed piirkonnad pingutavad püksirihma, siis selle raha eest maksab Berlusconi oma vanu võlgu sõpradele kinni. Vanad harjumused-arvamused on visad kaduma. Kuigi võiks arvata, et pea 150 aastat tagasi ühendatud riik on ühtseks koosluseks muutunud, siis tegelikult see nii igal pool veel ei ole.