Roomlaste Jüripäev

Möödas on 21. märts ja on saabunud kevad. Seda võib Roomas tõesti tunda. Puud, kuigi veel raagus, on tärkavat helerohelist leheudu täis. Osad neist on kaetud suurte õisikutega, mis eelnevad täielikule lehte puhkemisele. Kõik murupinnad lõhnavad värske rohu järele või juba õitsevad. Paljudes kohtades on märgata äsjalahkunud muruniidukitest mahajäänud rohukuhilaid. Tekkinud on see soe tunne - õhk koos maa soojusega - mis vahel täidab linna ja maad Eestis aprillikuu lõpus. Tuul võib küll veel külmalt puhuda, kuid maa on nüüd ärganud.

Siit saad aru, et vana Rooma keisririiki ja selle põhimõtteid järgiv kalender v6ib t6esti kirjutada kevade alguseks 21. märtsi. Eestis tuleb selle kuupäevaga aga meelde üks lumetorm, kus imestasin selle ebatäpsuse üle. Nüüd enam mitte. Kuid nüüdsest plaanin kodus järgida ikka oma kalendrit - rahvakalendrit.

Kiire pilk meie ajaarvamisse annab selgitust: maa mürgine hingus lahtub Jüripäevaks, 23. aprilliks, kui algas uus elu loodusele ja põllumeestele. Seega oli mul täna Roomas koduse Jüripäeva tunne :)

Kel veel huvi kuis Eestis oma kalender töötab soovitan vaaadata järgmisi linke:
- Rahvakalender Wikipedias
- Eesti kevad ehk Jüripäev
- Ladina kevad, 21. märtsil ehk Pendipäev otse Itaaliast, Perugiast

P.S. Perugia asub Roomast umbes 160 km põhja pool, Umbria maakonnas. Seal, Monte Cassino kloostris, elas munk Benedictus (benedetto - hästi öeldu, õnnistatu), kes suri 21. märtsil aastal 467.
Sellest mehest tuleneb ladina kalendrikevade algus, mis arvatavasti on istutet varasema looduskalendri või paganapüha (paganus itaalia keeles maa-, külainimene) peale nagu paljud muud asjad siin maailmas.

Meie meist mujal maailmas

Leidsin Välisministeeriumi kodulehelt järgmise lause:

„Kriisist väljatulekuks tuleb langetada elustandardit,“ ütleb Maris Lauri.
(Die Nöte der Halbstarken, Christian Tenbrock, Die Zeit, 5.03)

Mõistan, et see on arvatavasti kontekstist välja kistud, kuid ei mõista kuidas sarnaseid asju öelda või mõelda saab....

Otsisin sealt Välisministeeriumi lehelt kuidas itaalia meedia Eestit näeb, kuid ei leidnud poole aasta jooksul mitte ühtegi kirjet. Ka siinne Eesti saatkonna koduleht räägib viimase aasta jooksul vaid poolest tosinast uudisest.
Seega lisasin parempoolsele blogiservale uusimaid uudiseid Eesti kohta siinses pressis. Paistab, et peamiselt ületame uudiskünnist lume, suusatamise, majanduskasv-languse, küber- ning veneteemaga.

Viimane Eesti-uudis: Ernesto Preatoni kaitseb Eesti ja teiste Baltimaade majandust ajalehes Milano Finanza, öeldes et ida-Euroopa riigid ei ole kriisis.
http://www.milanofinanza.it/giornali/preview_giornali.asp?id=1598067&codiciTestate=7

1-4

Laupäev. Kell 20:18. Puhub külm ja lõikav tuul. Tiberi jõe kohal on valgete lampide kuma. Pargitud motorollerite pikad read. Söögiputkades valmistatakse võileivakuhilaid. Kiirustamine pooljoostes ühises suunas. Turvameeste viimased hüüatused. Vaja leida sissepääs 49. Närviline vaikus. Kõik on ootamas. Midagi teadustatakse valjuhääldis. Kostab hääl. Suure rahva kasvav hääl. Ootus oli lahinguootus. Nüüd on see algamas. Vist juba algas. Juba lauldakse Roma meeskonna hümni. Algas Roma-Juventuse mäng Olümpiastaadionil.

Mäng koosnes:
- paljudest vigadest platsil
- ootamatust isekohast Juventuse fännisektori kõrval
- aeg-ajalt meie või külaliste fännide hulka lendavatest lõhkepakettidest ja rakettidest
- tutvumisest briti abielupaariga, kus naine kinkis mehele nädalavahetuse Roomas koos vutiga
- ja loomulikult hääle kaotusest

Hoolimata Roomat tabanud külmast pidasime vastu mängu lõpuni, kuigi enamus lahkus peale 3. väravat. Nagu Kokk mulle paar aastat tagasi rääkis - oli see üks läbielamist väärt elamus.

La citta che muore - Linn mis sureb

Kolmapäeval käisin külalistega Toskaanas. Reis algas ilusasti. Oli viimane päikesepaisteline ja soe päev sel nädalal. Pärast väikseid eksimisi Grande Raccordo Anulare-l (Roomat ümbritsev suur ringtee) võtsime suuna lumistele mäetippudele põhjas. Lazio ja Toskaana maakondade vahel on mäeahelik, mis ümbritseb Roomat kolmest küljest - põhjast, idast ja lõunast. Läände jääb Thyrreeni mere kallas, kus asub Fiumicino lennujaam.
Kui algul olime plaaninud minna hommikul Orbetello saarele ja seejärel võibolla Siena linna, siis eelmisel hilisõhtul sain asjalikud soovitused käia kõigepealt väiksemates linnades ning jõuda saarele õhtupoolikul.
Seega Sienast ei oska ma praegu rohkem teile rääkida kui iga teine inimene, kes on vaadanud viimase James Bondi filmi algust. Ju see linn ootab minu järgmisi külalisi, et end mulle näidata. Eks vist ongi parem minna suvisele palio-le (keskaegne hobuste võiduajamine Siena keskväljakul).

Aga meie reisist täpsemalt. Esimene peatus oli Orvietos. Peale Lazio mägesid, algasid Toskaana rohelised künkad. Tuffikivist kõrgendikul asuv Orvieto linn oli etruskide poolt rajatud paar tuhat aastat enne kristust. Etruskid asustasid enne roomlasi kesk-Itaalia ala ning sulandusid lõpuks viimaste hulka. Nende päritolust ei teata palju, kuid levinud on oletus, et tegemist oli kõrgelt haritud rahvaga, kes segunesid kohalike karjastega. Arvatakse, et just etruskide käest õppisid roomlased sildade ja akveduktide ehitamist. Tänapäeval pidid mitmete Toskaana linnade-külade elanikud oma sugupuusid kuni etruskideni välja vedama. Kui usaldusväärne see 3000 aastane esivanemate nimekiri on, jäägu juba iga lugeja enda otsustada, aga väärt sooritus on see kindlasti :)


Praegu asub Orvietos roosast marmorist katedraal, mis on seest kaetud rohkete seinamaalingute ja türkiissiniste laejoonistustega. Maa sees on kümneid käike ja etruskide katakombe. Ning 1527. aastal lasi järjekordseks piiramiseks valmistuv Medicite suguvõssa kuuluv paavst Clement 7. kaevata väga sügava kaevu, mida mööda saavad vankrid korraga nii alla kui üles sõita. Seda suurepärast kaevu meie aga ei näinud ja sõitsime edasi surevasse linna Bagnoreggiosse.

Miks linn suremas on? Sest see on ehitatud suure oru keskel asuvale liivakivist kaljukõrgendikule, mis aegamööda maavärinate, erosiooni ja arvatavasti linna raskuse tulemusel orgu põrmuks variseb. Viimasel ajal on "bella vitast" vaimustet ameeriklased linna korrastamise enda kätte võtnud. Kuigi see linn, või pigem järelejäänud majade kogum, on vaid Tallinna Raekoja platsi suurusega, on seal siiski olemas oma kirik koos piazzaga selle ees, linnavärav, mitu kohvikut ning jaopärast majakesi. Linna äärealadel on näha poolikuid maju või otsaseinu, mille tagant algab sajameetrine tühimik. Pärast 1695 toimunud suuremat varingut viis linna kitsuke tee, mis 1960-dateks samuti ära varisema kippus. Praegu saab linna vaid paari meetri laiust ja paarisaja meetri pikkust silda mööda. Seega nägime kuidas kiriku renoveerimine käib aiatraktori abil, mis ronib ja laskub mööda vahel 45 kraadist vonklevat rada. Nagu näete mahub sinna 2 pisikest itaalia täismeest sisse ja kaldteel jääb veel ruumi paarile turistilegi.


Kui eespool on toodud pilt meie külaskäigust linna, siis leidsin ühe pildi netist, mis tema kaduva saatusega paremini kokku sobib. Linna soovitaja oli seal käinud just sarnasel tuulisel, pilvisel talveilmal kui hakkas juba hämarduma ning linna viivat pikka kitsast silda valgustasid kaugusest vaid väravatorni väikesed tuled.


Ja pika reisikirjelduse lõpuks natuke saarest nimega Orbetello. Suurust samapalju kui Muhumaal. Kõrgust palju rohkem - kõrgeim koht saarel 635 meetrit. Ühendatud maismaaga nagu Muhu Saaremaaga tammidel kulgevate teede kaudu. Ümbritsevas meres palju maitsvaid angerjaid. Saarel asuvast Heraklese sadamast paistab kaugemal läänes saart, mis oli aluseks Dumas "Krahv Monte-Cristo" romaanile. Minu ettepanekule minna sinna siiski seda aaret otsima, vastasid itaallased, et kui sealt midagi leida võiks siis poleks Orbetellol 15000 pealine kogukond praegu rahulikult kalastamas ja õhtusöögiks valmistumas.
Paistis olevat kaunis koht, mida tasub kindlasti varsti soojemate ilmade saabudes uuesti külastada. Lõpetuseks üks pilt Heraklese sadamast.

Rooma numbrid

Ma ikka ei saa oma selgitustööd itaalia keele tutvustamisel veel lõpetada. Kunagi, nüüd ammuses kauguses olevas, vihmases novembrihommikus, oodates koos mitmesaja huvilisega tasuta sissepääsu Vatikani muuseumi kuulsin üht huvitavat selgitust. Selleks et paaritunnilist sabas seismist rõõmsamalt mööda saata, seletas lõunapoolsest piirkonnast pärit pereisa oma lastele kuidas vastasmaja seinalt rooma numbrites aastaarve lugeda. Ning järsku tundus see ka mulle imelihtne :)

MCCI - mis tähistab aastaarvu 1201 ühel majal Rooma lähedal asuvas majas, kus olevat elanud üks kunagine Eesti ja Liivimaa valitseja Barenkowide Albertus ehk Riia piiskop Albert (info J.Jõerüüt)

M - mille ehk tuhat
C - cento ehk sada
I - uno ehk üks

Ainuke millele selgitust ei leidnud, ega ka sellelt pereisalt ei kuulnud, oli miks L ja D 50 ja 500 tähistavad....

KeeleMõte

Paar lihtsat näidet miks, peaksid eesti noored põhikoolis õppima itaalia keelt, enne kui nad alustavad ladina keelel põhinevate reaal- ja sotsiaalteaduste õppimist. Kindlasti aitavad ka hispaania või prantsuse keele õppimine :)

garderoob - guarda (vaata) roba (asjud, asjad). Vabatõlge: asjade vaate-valve koht

kiiruse arvestamise valem:

v=s/t
ehk velocita=strada/tempo
(tunnistan, et strada (tänav) ei pruugi olla kõige õigem tõlge, kuid mõte on sarnane).

Seega eesti keeles k=t/a ehk kiirus on teepikkus jagatud ajaga. Teades juba oma kooliajast õpetajate vastuseisu eestikeelsetele tõlgendustele (või mõnel juhul isegi suupärasematele hääldustele) piisaks isegi ainult nende tähtede ladina nimetuste ja maakeelsete tõlgete lisamisest, et kogu teemat arusaadavamaks teha. Palun andke mulle teada kui seda on juba tehtud, kui mitte siis aidake kooliharidust noortele arusaadavamaks teha :)

kevadnädalaülevaade

Natuke oma tegemistest ka. See nädal möödus taas loengutega tutvumise tähe all. Hetkel on seis 2:1. 2 sobivat leitud loengut ja 1 ootamatult ärajäetud "Majandusgeograafia". Siiani olen keskendunud inglisekeelsetele, kuid paistab, et nende kahega kevadine saak piirdub. Siit edasi tuleb itaalia keele juurde naasta. Järgmine nädal siis uute otsingute tähe all.

Kolmapäeva õhtul toimus terve seeria jalgpallimänge inglaste ja itaalia võistkondade vahel. Autotootjate Torinost (Juventus) versus Chelsea, moepealinna Milano Inter Manchesteri Unitedi vastu ning kodulinn Rooma mängis Londoni Arsenaliga. Kuigi maikuus toimub siin Meistrite Liiga finaal, siis Roma't me seal ei näe. Hoolimata suure hulga Erasmuse tudengite toetusest kolmapäeva õhtul kaotasid nad penaltites inglastele. Järgmisel päeval kirjutasid kõik lehed korduvast needusest, mis oli Romat tabanud juba 15 aastat tagasi. Ka siis toimus finaal Roomas, kuid ilma sarnastel põhjustel itaallaste osavõtuta. Kas oli needus või mitte, seda ei oska mina öelda, kuid hiljem koju minnes oli ööbuss täis vaikseid ja tõsiseid roomlasi. Sellisena polnud ma neid veel näinud.

Ilmast. Läheb aina ilusamaks. Eile öösel +7 kraadi. Päeval päikese käes juba palavus, kuid varjus ohtlik jahedus. Keskmiselt kõigub nii 14-16 kraadi ümber. Jaak Jõerüüdi Rooma kirjeldustest paistab see alles olevat algus ülikuumusele, mis algab maist. Kõik tänavad on palistatud õitsevate kirsside ja roosade mandlipuudega. Alanud on maasikate ja herneste valmimise aeg. Värske maasikakilo maksab 30 krooni! (Tuletagem seda meelde kui mai lõpus Eesti turgudele 70-90 kroonised pakid ilmuvad)
Ükspäev hakkasin võrdlema Roomat "Eršoti kraatriga". Sel ajal kui mujal Itaalias möllasid talvised lumetormid, siis oli siin vaid tugevamat vihma ja külmemat tuult tunda. Mine tea, äkki asumegi mõne iidse suure vulkaani (loodetavasti) kustunud kraatris. Ehk sellest need soojad talved?

Uute tuttavate ring muudkui suureneb. On alustatud korterite soolaleiva üritustega, kus nii uued kui vanad tudengid kohtuvad. Kui kunagi ütles üks eestlane, et Roomas pole noorel inimesel midagi teha, siis nüüd on pigem tegemist, et kõikidesse kohtadesse jõuda. Pigem valid nädalas ühe kultuuriekskursiooni, ühe ülikooliürituse ja ühe sõprade peo. Peale selle veel loengud, õppimine, külalised ja tööotsingud. Tegemist nagu oleks täiskohaga ametis.

Kodukirjandus

Sugulased tulid täna külla. Nagu jõulud oleks. Musta leiba, Kalevi pralineesid, hapukurki ja kodujuustu. Jaak Jõerüüdi "Diplomaat ja mälu" on juba poole peal. Voldemar Kures'e "Seitsme lukuga suletud raamat" kolm köidet ootavad oma järge :)

Jõerüüt selleks, et teada saada kuidas meie riigi esindaja nägi kahte mulle huvipakkuvat riiki: Soomet ja Itaaliat. Kures selleks, et paremini mõista 1. vabariigis toimunut ja pagulaseestlaste elu. Kui Jõerüüdi osas nii kindel pole, siis Kurest soovitan lugeda kindlasti kõigil, kes vähegi tsaari-wabariigi-maailmasõja ja pagulasaegse Eesti kirjandus-, kunsti-, poliitika- ja ühiskonnalu vastu huvi tunnevad. Siiani olen teda lugenud juhuslikult paari peatüki kaupa, kuid nüüd on plaan otsast-otsani süveneda.

Lisan lühitutvustuse:
Voldemar Kures (1893–1987), eestistamata kujul Koch, on Siuru-põlvkonna autor, kes ei kasvanud kirjanikuks, vaid viljakaks, laiahaardeliseks ajakirjanikuks. Tema peahuvi oli reporterlik kirg igasuguste, aga eriti silmapaistvate inimeste vastu. "Seitsme lukuga suletud raamat I" (sisaldab aastaid 1918–1950) on koostatud Voldemar Kurese päevaraamatute ning ajakirjanduses ilmunu põhjal.

ning link Ekspressis ilmunud raamatutvustusele.

oli loeng, ei ole loeng

Päeva uudis: keegi hoolikas inimene läks uurima, et mitu punkti saab Majandusgeograafia aine eest, mis kuulutati välja novembris ja pidi algama sel neljapäeval. Selgus, punkte ei saagi. Õppejõud lahkus ülikoolist detsembris ning seda unustati tudengitele teatada.....

Vanad roomlased

Pühapäeval oli siis kena ja ülevaatlik külastus Forum Romanumile, kus vanimad kohad-templid on 2500-2750 aastat vanad. Põhitegevus käis ajal enne Kristuse sündi.

Huvitavaid fakte:

- Saturni tempel (ca 400 aastat enne Kristust) Tähtis seepärast, et templiga seotud püha tähistati detsembri keskel, kus anti orjadele ja vaesemale rahvale umbes 5 vaba päeva, riigi poolt natuke raha ja korraldati suur pidusöök Forum Romanumil. Tänapäeval riik enam raha ei anna, inimesed kulutavad siiski ja kutsume sündmust jõuludeks.

- Miks Rooma orjad ära ei jooksnud selle 5 vaba päeva jooksul? Sest nende elu ei olnud väga kole. Roomas elas sel ajal umbes 1 milj inimest, mis tegi sellest maailma keskuse ja finantspealinna. Orjadel lubati oma ettevõtteid ja töökodasid pidada. Ja kui omanik orja vabaks lasi, sai ta riigiametis töötada ja valimistel osaleda. Ühesõnaga oli rohkem võimalusi varandust teenida kui kodus.

- Kohtupidamine kestis 1 päev. Õhtuks võeti otsus vastu kahtlusaluse süü või süütuse kohta. Kui olid süüdi siis järgmine päev viidi otsus täide.

- Oli üks keiser nimega Titus, kes valitses vaid 2 aastat (79-81 p.Kr). Selle aja jooksul avas ta Colosseumi, lõi palju uusi olulisi seadusi ning hävitas Jeruusalemma. Viimase kohta ütles hiljem, et see juhtus kogemata.

- Naistepäeva puhul said kõik naised arhitektuurimälestis ilma rahata külastada :) Õnnitleme!

(Saturni tempel vasakul, küljega ning jõulupidusid peeti platsil)

(Sama koht 2000 aastat hiljem. Saturni templi sambad ikka vasakul. Paremal põõsa taga iidne ohvrikoht-auk, kuhu vapper rüütel Lapidus olevat hüpanud, et päästa Rooma linn maa alla vajumisest)

Kel rohkem huvi teema vastu siis saate abi järgmistelt linkidelt:
- Ametlik kodukas http://www.forumromanum.org/
ja
- Vikipeedia link http://en.wikipedia.org/wiki/Roman_Forum

Uued roomlased

Nüüd on siis ilmad tõesti soojaks läinud. Kuigi veel reedel oli tugev tuul, mis natuke kevadrõõmu vähendas ja jopet selga sundis, siis pühapäeval piisas vaid pintsakust ning päike ajas turistid lausa särgiväele.

Nädalavahetus möödus kenasti. Reedel üks tore soolaleivaüritus belglaste, leedukate ja jaapanlasega, mis tekitas pühapäevaks tasuta ekskursiooni koos arheoloogiatudengia Forum Romanumil. Laupäeval, kui läksin jälle kesklinna ilusat ilma ja kirikuid kaema, märkasin bussist väljudes suurt saginat ja hulka inimesi karjas miskit pildistamas. Suur summ oli koos, paistis nii turiste kui kohalikke. Kui küsisin ühelt itaallaselt mis toimub, siis vastas ta et poliitiline etendus. No kui etendus, siis etendus mõtlesin edasi sammudes. Siinne televisioon ei ole alati just kõige kergemate killast poliitinimestele, kuna neile meeldib teha häbistavaid nalju avalikes kohtades. Ju siis järjekordne trikk. Kuid põhjamaine uudishimu sai uuesti võitu. Vaatasin tagasi. Ja näen kuidas pisike tumedapäine tegelane, suu kõrvuni, möödujaid käteldes, liigub kärmelt parlamendi poole. Silvio Berlusconi ise. Ta oli lihtsalt autost väljudes veetnud natuke aega rahvaga suheldes.

(Pilt laup õhtust, kuid mitte minu tehtud vaid kohaliku uudisteagentuuri ANSA poolt. Soomeugrilane jääb taamal paremale rahva sekka :)

muutuvad vaated

"Kuhu edasi? Sotsialismi ei lastud meil ehitada, sest kommunistid võtsid sotsialistide idee ja hakkasid inimesi hävitama. Nagu mõned riigid võtsid oma arsenali demokraatia idee või rahvusluse idee ja rikkusid selle ära. Kui keegi rikub idee ära ja kui siis keegi tahab selle idee järgi uuesti teha, siis sarnastatakse sind rikkujaga ja süü langeb su peale niisama."

Nii ütles Hando Runnel laupäeval Postimehes. Ma olen siin natuke mõelnud mõnede asjade peale. Olles teisel maal hakkad oma kodumaa asju teisiti nägema-vaatama. Olen mõelnud, et kuidas oleks läinud iseseisva Eesti elu peale 2. maailmasõda. Kuidas oleksime oma heaoluriiki üles ehitanud? Kuis oleks tööstusi arendatud ja võõrtööjõudu sisse võetud? Kuis baby-boomerid oleksid hakanud endile ja oma peredele rohkem riigi toetust nõudma? Kas riigijuhid ikka oleksid saanud sõjast tagasi tulnud (või poleks seda sõda üldse olnud) meestele-naistele öelda, et õhuke riik on parim ning edaspidi hoolitseb igaüks enda eest ning ehitame oma riigi varemetest üles maksude vähendamisega.....

Samas on mul vägagi hästi teada ja igavesti meeles kõik need koledused mida kommunismi-sotsialismi nime all venelaste okupatsioonivõim Eestis tegi. Seda ei unusta ega saagi unustada. Mistõttu oli algul Itaalias raske ja vastikust tekitav vaadata punalippe, viisnurki, sirpi ja vasarat, ühe-eurost ajalehte Il Communista. Kui ma küsisin kohalikelt, et miks inimesed siin selliste koledustega lehvitavad, siis vastati et asi ei ole teadmatuses. Punane terror eksisteeris Itaalias nii sõja ajal kui ka 1970-80-datel. Ka Nõukogude Venemaal toimunud jõhkrustest on pidevalt peale sõda meedias ja filmides juttu olnud. Siinne mäng sotsialistlike sümbolitega pidavat olema tingitud sellest, et nad ei samasta Nõukogude Venemaa kuritegusid oma ametiühingualase võitlusega.

Ma ei saanud sellest aru. Kuidas saab terrori sümboleid mitut moodi tõlgendada ja mitte mõista selliseid asju?
Mõistma aga hakkasin, siis kui proovisin oma sõbrale rääkida mõttest, et Eesti riik peaks raskel ajal rohkem oma inimesi aitama. Et äkki meie ei saa niiviisi kärpida kõike nagu Rootsi 20 aastat tagasi, sest meil pole tegelikult enam kuskilt midagi kärpida. Et kuigi astmeline maksustamine kärbib motivatsiooni, siis tavalist inimest see ju tegelikult ei mõjuta. Kõik ei taha ega saagi rikkalikult tasustatud tippjuhiks. Kas jõukamad või paremini edasi jõudvamad ei võiks pidada auasjaks aidata jalule neid, kes seda ise ei oska-suuda-jaksa? Enda eest on tore seista, kuid kes sinu eest seisab kui sa teisi ei aita?

Sõber vastas, et kuis ma küll sellised vaated olen omandanud. Kas ma tõesti ei mäleta vene-aja kommunistlikku röövimist, kus kõigil oli halb? Mis toobki meid tagasi Runneli sõnade juurde. Nii kaua kuni me võrdsustame inimese eest hoolitsevat vasak-sotsialistlik-T.Blairi"Kolmas tee" või muud heaoluriigi süsteemi Nõukogude Liidu poolt rakendatud punase terroriga, ei saagi meie elu paremaks minna. Kui me aga suudame neid lahus hoida, siis annaks see meile võimaluse vähemalt saada hoolivam ja sõbralikum keskkond, kus lapsed julgevad kasvada, noored rahus õppida ja vanemad vananeda. Ilma et keegi neist peaks kartma, mis siis saab kui tööd ei ole, lapsed ei hoolitse või vanemad lahutavad.
Eks tegelikult hoolitseb nii Eesti kui ka teised padukapitalistlikud riigid oma sotsiaalsüsteemi ja selle tarbijate eest. Tulid britid läbi Thatcheri reformidest, tuleme meie läbi ka praegustest rasketest aegadest. Aga kas peab see vaev halbadest uudistest kohutet eestlase seljas olema või saaks riik siinkohal aidata seda koormat kanda?