Cado dalle nubi

Vaatasin just sellenimelist toredat filmi, mida soovitan kõigile itaaliahuvilistele. Lugu on ühest Puulia noormehest, kes soovib saada kuulsaks muusikuks ning tema seiklustest kodulinnakeses Polignano A Mares lõuna-Itaalias ja Milaanos.

Filmi autor on pärit samuti lõunast ja mu tuttavad rääkisid, et ta on nüüd palju toredamaks muutunud, eriti ajast mil ta film kuulsaks on saanud. Ta on hästi välja toonud lõuna ja põhja vastuolud ning osavalt kirjeldanud lõuna inimeste olemust. See võib tunduda meile (ja põhja-itaallastele) tüütu, nahhaalne ja lärmakas. Kuid kui sellega ära harjud, siis muutub Roomast põhja poole jääv ala pool-Saksamaaks, sest see on juba nii meie sarnane. Olen kogu aeg arvanud, et itaalia peaks olema midagi teistsugust ja seal, lõunas, on see teistsugusus olemas.

Mitmedki hetked filmist tulid mulle tuttavad ette, sest meenutasid sealseid inimesi. Eriti tore avastus oli see, et hoolimata õe hoiatusest vaadata filmi subtiitritega pidin kõigest jutust ikka ise aru saama. Ning mõistsingi kõike pärast poolt aastat eemalolekut. Eks itaalia filmide ja uudiste jälgimine on ikka kasuks tulnud. Nüüd oleks ühte korralikku Perugia intensiivkursust jälle vaja, et saada jutt ja kiri ka sujuvaks :)

P.S. Nii puhtana kui selles filmis ei ole mina Polignano a Maret ega Milaano raudtejaama küll näinud. Aga eks see oli kindlasti arvutiga tehtud.

Koolitused

Kasutan hetkel riigi ja Euroopa Liidu abi, et ennast tööturu jaoks sobivamaks täiendada. Alustasin Adobe kujundusprogrammi koolitusega EKA-s paar nädalat tagasi. Nüüdseks on see läbi. Väga palju midagi uut ei õppinud. Peale selle, et sellist tööd olen ma kunagi oma elus teinud ning enam teha ei soovi. Oma rõõmuks plakateid ja raamatuid plaanin aga kindlasti teha. Selleks oli kursusest abi küll. Tuletas vanad asjad meelde ning näitas et mitmeid asju teadsin ma juba nagunii.

Teine koolitus algas täna. Struktuurifondid ja projektijuhtimine. Olin eelnevalt vaadanud mõnda e-õppe loengut ning ei osanud midagi arvata. Pelgasin pigem nõrka taset. Kuid täna selgus, et tegemist on väga pika ja põhjaliku kogemusega lektoriga. Hoolimata väikestest iseärasustest sain kõigile küsimustele asjalikud ja põnevad vastused. Mitmeid asjad said selgemaks ja muutusid lihtsamaks. Nii et nüüd edasi projektimaailma :)

Avatar ja põlevkivi

Jätkan "kunsti" muljete kirjeldamisega. Eile õhtul käisin ka James Cameroni menufilmi vaatamas. Päris äge oli. Kasutan sõna äge, sest mõne koha peal oli tunne nagu 11 aastaselt "Rambo 2-te" vaadates :)

See oli ka minu esimene kolmemõõtmeline film. Prillid oli nii rasked, et nina hakkas valutama. Aga muidu olid efektid toredad ning paistab, et selliseid filme on nüüd hulgem kinodesse tulemas. Alice Imedemaal järgmine.

Mõned mõtted tulid filmi ajal pähe:

- kuskil oli uudis, et inimesi on tabanud masendus peale selle filmi vaatamist, sest nad ei ela sellises kaunis maailmas. Paljud soovivad pääseda sellisele kaunile planeedile. Kui meil varsti ka 3D telekad tekivad, siis pole kaugel aeg, kus inimestel on lihtsam põgeneda sellesse pooltehismaailma, selle asemel et minna välja jalutama või loodust vaatama. Seda vähem hoolitakse väljas toimuvast ning lõpuks jäädaksegi oma "3D kasti" peitu, sest see maailm on palju kaunim ja fantaasiale sobivam. Väljas saab aga keskkonnalõhkumist jätkata, sest inimesed ei hooli enam päris loodusest ja selle ilust.

- Avatari filmi sõnumid oli tugevad. Loodushoid versus majandulikud huvid ja hävitamine. Üks mõte tekkis, et niiviisi võib aja jooksul aina enam kasvada rohelise mõtteviisi ja loodusehävitajate vastuseis. Kas võib juhtuda, et rahvuse ja usu vahelised konfliktid asenduvad planeedi hävitajate (praeguse eluviisi jätkamise) ja Maa hoidjate (eluviisi muutmise vajaduse mõistjate) vahel.
Ühed väidavad, et pole meie elul häda midagi ning ega inimene nagunii midagi kahjulikku põhjusta. Teised näevad, aga seda meeletut hävitamist ja kulutamist (pidev autode vahetamine
ja uute asjade hankimine) ning soovivad seda lõpetada.
Kas tarbimisel põhineva majandusmudeli muutmine on võimalik? Hetkel eksisteerivad paljud töökohad ainult selle tõttu, et inimesed soovivad osta uusi asju ja vahetavad tihti oma vanad asjad välja. See film vähemalt jätkab looduskeskkonna kaitsmise sõnumi toetamist. Kuid niikaua kuni see sõnum käib ulmefilmide kaugete planeetide kohta, ei pruugi see ameerika tarbijale kohale jõuda.

- efektid olid toredad. Mõned lausa ehmatavad. Eriti vaataja suuna lendavad objektid ja kuulid. Kui tehnoloogia kvaliteet veel paraneb, siis võib sellega ka üsna vastikuid tundmusi, kui mitte lausa piina, vaatajale tekitada. Loodame, et seda selleks kasutama ei hakata.

Lõpetuseks oli paljudes kohtades tunda "pahade" retoorikas eelmise Bushi valitsuse seisukohti, kes lähtusid vaid majanduslikest huvidest teiste riikide ja loodusvarade hävitamisel. Kahjuks on selline retoorika aina enam hoogu võtmas ka Eestis. Eriti põlevkivi kaevandamise osas. Ei suudeta mõista, et meie endi jalgealuse õõnestamine mõjub kogu riigile kahjulikult. Enamuses on levinud mõtlemine, et kui mul on vanematekodu või puhkamisekoht Lääne või Lõuna-Eestis, siis Ida-Virus toimuv mind ei puuduta.

Eks paljuski on asi teadmatuses - teatakse vaid seal asuvaid betoonlinnu ja kaevandusi. Seda, et nende kõrval on veel alles suurte roheliste metsade keskel kaunid järved, rabad ja niidud ei teata, sest seal ei ole käidud. Hetkel paistab, et isegi rohelised ei suuda Ida-Virumaad uute kaevanduste eest kaitsta, sest tähtsamad tunduvad olevat Läänemaale antavad eurotoetused rannaniitudele. Nii tekib küsimus, et milleks neid rohelisi siis üldse vaja on? Kas tõesti ainult põlevkivi kaevandajate toetamiseks Riigikogus?

-----------------------------------------------------------------------------------------------

P.S. Itaalia meedia on juba jõudnud Avatari osas kisa tõsta, et see on täpselt maha kopeeritud ühe nende multifilmi pealt. Kuid ega see film nende multikale kahjuks tulnud.

Maskiball

Reedel oli Estonias tudengitele soodushind ning käisin järgmist Verdi ooperit vaatamas. Halba hakkasin aimama juba siis kui peategelane lavale tuli. See oli vana tuttav Alfredo "La Traviatast". Kahjuks puudub tal ooperilauljale väga vajalik omadus - hääl. Teised peategelased olid ka suhteliselt nõrgad. Neil tundus olevat rohkem tegemist õigesti laulmisega, mistõttu näitlemine ja liikumine jäid hoopis tahaplaanile.

Vähesed head osatäitjad olid kuninga mõrva plaanitsevad sõjaväelased. Kuigi kõrvalosades, laulsid nad selgelt ja võimsalt. Teiste puhul ei saanud itaalia keele mõistmisest küll juttu olla.

Esimene vaatus tundus väga pikk. Vist seetõttu, et nad olid kaks vaatust kokku pannud. Tõeliselt huvitavaks läks enne vaheaega, kui toimusid suureda vastandumised. Teine vaatus oli juba toredam - nagu ka Traviatas oli siis asjal juba jumet. Kahjuks läks kuninga haavamine jällegi kehvade näitlejate tõttu kaduma. See tehti ära nagu nõelapiste või argitoimetus. Oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Aga eks selle korvas hilisem kuninga laul ja andestamine vandenõulastele.

Kokkuvõttev hinne: 3 mitme miinusega. Peab hakkama vist Itaaliasse ooperireisi planeerima :)

Jõuluvanamaa

Eelmisel nädalal sattusime õe sünnipäeva käigus ühte vanalinna baari - mina, itaallane ja tartlane. Istume, räägime, laulame ja plaksutame. Kõik oli tore. Olin vist alustanud üht järjekordset lugu maailma asjadest kui itaallane järsku hõikas: "Babbo Natale!" ja osutas käega. Vaadates käega osutatud suunas nägin üht tavalist eesti vanameest toreda suure halli habemega. Ütlesin naerdes, et jajah, muidugi on see jõuluvana, meil on neid igal pool.

Selle kolmapäeva hommikul kooli sõites vahetasin Mustamäel trolli. Pidin natuke aega kauni päikesetõusu ja kristallselge õhuga hommikul järgmist sõidukit ootama. Seisin peatuses peaaegu üksinda. Vaid keegi vanamees oli minus paremal, paviljoni seina ääres. Vaatasin teda silmanurgast ning hüüatasin mõttes: "Babbo Natale!" :) Järgmine jõuluvana.

Pärast seda olen ma neid juba rohkem märkama hakanud. Küll Kristiines, küll Säästukas, trollis ja Viru Keskuses. Nad on igale poole jõudnud. Toredad vanemad eesti mehed, kes on endale suure jõuluvanahabeme kasvatanud. Elame jõuluvanamaal.

Berlusconi ja kipskirik

Inetu lugu. Muud ei osanud esimese hooga öelda. Tõesti inetu lugu. Milleks seda vaja oli?

Siis lugesin aga väikeriigi supervihalehte Postimees. Sattusin selle Berlusconi uudise kommentaariumisse ning ohkasin. Hulk hulle karjus seal, et midagi sarnast peaks tegema Eesti pealinna linnapeaga ning et see kipskolakaga vastu nägu saamine oli paras ka Berlusconile. Ma ei saa aru.

Kui keegi ütleks sellele kommenteerijale, et tema isale-emale tuleks samamoodi vastu vahtimist virutada, kas ta siis oleks rõõmus ja rahul. Või kutsuks politsei? Kas ma saan õigesti aru, et ta tegi ju selle kommentaariga nalja ning ei mõelnud midagi tõsiselt. Või mis?

Olles näinud poliitikute ning avalike esinejate elu kõrvalt ja lähedalt, imetlen nende vastupidavust ja julgust. Enamus inimestest sellistele verbaalsetele kipskirikuga loopimistele vastu ei pea. Või kui peavad, siis ei ole nad lihtsalt veel pidanud oma huvide tõttu poliitikasse minema. Lihtne on visata. Olgu see siis sõnu, kommentaare või kipskirikut.


P.S. Äsja lugesin ühest tekstist, et sõjas peetakse kuritegelikuks vaid vaenlase tegevust, samas oma sarnast teguviisi kriminaalseks mitte pidades. Kui tihti võiks seda näidet tuua selle sügise Postimehele...

Fellini ja Ristiisa filmide muusika

Juhtusin paar päeva tagasi kuulma Klassikaraadiost ühte väga huvitavat muusikasaadet. Neil on vist kord nädalas sellised ühe helilooja elutööle keskenduvad saated. Kui eelmisel nädalal räägiti Venemaal sündinud ning ameerikas ja inglismaal laineid löönud Irving Berlinist, kes on meile toonud sellised aegumatud lood nagu "White Christmas" ja "God bless America". Kuid mitte temast ei tahtnud ma kirjutada, vaid itaalia heliloojast Nino Rota'st, keda Frederico Fellini on pidanud oma kõige paremaks filmikaaslaseks. Eks ta lõi ka enamusele Fellini filmidele muusika. Ja tegi seda väga hästi.

Paar nädalat tagasi kui olin kodus haige, hakkasin vaatama aja jooksul kogunenud vanu itaalia filme. Üheks neist oli Fellini "Päevavargad" ehk "I Vitelloni". See on tore film, Alberto Sordiga peaosas, itaalia noorte töötute meeste elust väikeses suvituslinnas ühe aasta jooksul. Tegevus toimub 1950. aastatel. Kuid hoolimata praeguse aja oludesse hästi sobivast töötuse küsimustest võlus mind selle filmi juures kõige enam muusika. Ning suur oli rõõm kuulda nädal hiljem seda uuesti Klassikaraadiost.

Rota oli väga viljakas helilooja. Oma elu jooksul kirjutas ta üle 150 teose. Peamiselt filmimuusikat, kuid ka oopereid ja teisi asju. Pea kõik Fellini filmide muusika 1950-70. aastatel. Kaasa arvatud "La Strada", "La Dolce Vita", "8 ja 1/2" ning "Roma". Ja kui need klassikud ei ole kõigile huvilistele veel tuttavad, siis tema muusikat Francis Ford Coppola filmist "Ristiisa" peaksite ikkagi kuulnud olema. Kes ei ole, siis saate seda teha siin: http://en.wikipedia.org/wiki/File:Love_Theme_From_The_Godfather.ogg

Lõpetuseks teile vist kõige kuulsam lõik "I Vitelloni" ehk vabas tõlkes "Vasikate" filmi lõpuosast. Natuke on kuulda ka Rota toredat muusikat.

la traviata Estonias

Eelmisel nädalal käisime õe ja õemehega Estonia teatris "La traviata't" vaatamas. Väga tore oli. Esilauljate hääled jäid küll natuke nõrgaks, kuid koor oli siiski tugev. Pam-pam-pam-pampapaa kõlas kohe algul väga vägevalt. Kõige paremini laulis Jassi Zahharov, kes hääldas itaalia keelt väga selgelt ja tema häält oli ka rõdude kaugemais nurkades alati kuulda.

Dario rääkis, et kunagi oli Itaalias aeg, millal ei tohtinud kuninga nime avalikes kohtades välja hüüda. See juhtus Giuseppe Verdi eluajal. Nii võttiski rahvas nõuks hõigata kogunemisel "Verdi! Verdi!". Teisisõnu tähendas see aga "Vittorio Emmanuele Re di Italia!"
Lisaks rääkis Dario, et sõna traviata tähendab litsakat või langenud naisterahvast.

Mäletan, et kunagi lapsena ma pelgasin ooperit, mõeldes et küll on keeruline etendust mõista kui läbi pikaks venitatud häälikute sõnadest ja toimuvast aru ei saa. Sellevõrra oli nüüd veel toredam ooperis käia, et lisaks sõnumile sain aru ka kogu tekstist. Mõned kohad olid küll vana itaalia keele vormidega. Kuid see ei häirinud. Meie, eestlaste, jaoks on need vanad kõnevormid paremini mõistetavad, sest seal ei kasutata tänapäeva keerulisi kolmandas isikus pöördumisi.

Kuigi lauljate tase jäi nõrgaks, soovitan ikkagi kõigil itaalia oopereid vaaama minna. Pealegi on seal eesti ja inglise keelsed subtiitrid. Ja puhvet on hästi varustatud ;)

suhteliselt palju või vähe

Mida kõike kummalist ei võta inimese aju ette kui tal on koolitööd vaja teha. Käesoleval hetkel leidsin, et hädavajalik oleks välja arvutada eestlaste suhe maailma rahvastikuga. Tuginedes internetis levivatele ja kooliajast meelde jäänud andmetele vaatlesin eestlaste suhet maailma rahvastikuga läbi ajaloo.

Väidetavalt on meie rahvuse kõige mustem hetk olnud 300 aastat tagasi, peale Põhjasõda, kui parafraseerides kroonikuid "ei kostnud Narvast Tartuni koera haukumist ja inimeste hääli". Ajaloolased oletavad, et siis oli meie aladel vaid 400 tuhat inimest. Kokku oli maailmas tol hetkel hinnanguliselt 790 miljonit inimest. Nüüd on meid 1 miljon 390 tuhat ja maailmas on kuus miljardit inimest. Kas meid on nüüd siis rohkem või vähem?
Tuleb välja, et suhtarvuna on meie olukord pigem kehvemaks läinud. 1700 paiku oli eestlasi maailma rahvastikust umbes 0,051% ning aastal 2009 on meid 0,0231%.
Seega ei pruukinud vanasti asjad hoopiski nii pahasti olla kui arvati või siis praegu nii hästi olla kui arvatakse. Teisalt aga jätab praegune ametlik statistika arvestamata eestlaste lapsed, kes sünnivad välisriikides. Mistõttu on meie iive arvatavasti juba positiivne.

tagasi Eestis

nii

nyyd olen nàdala kodus olnud. m6ned asjad on teisiti. vàga palju vaiksem on siin, v6rreldes selle ajaga kui ma àra làksin. 

- tànavatel on kuulda palju vene keelt. algul imestasin, et kas siis eestlased on k6ik àra làinud. hiljem aga m6istsin, et eestlased lihtsalt ei r22gi tànaval :)

- enamus eesti autojuhtidest on ylekaalulised. sest nad s6idavad autoga.

- palju on ikka t6siseid n2gusid. eriti jài meelde yks lapsega jalutav isa, kelle pisipojal oli kulm kàrus kortsus. Kuid siinkohal tuleb 8elda, et kui ikka toreda ja s6braliku-suhtlemisalti eestlase peale satud, siis on ta isegi roomlastest lahkem ja soojem. Seega k6ik on korras. Lihtsalt rààkida ja naeratada tuleb ise esimesena.

- Siin on nii puhas ja korras k6ik. Eesti on vist maailma k6ige puhtam riik. 

- Ikka kàib veel teedele killustiku laotamine ja autojuhtide kui teerullide kasutamine. 

- Aga 6htud on imekaunilt valged. 

- Peipsis saab augustis ujuda!!!

- Saun ja vihtlemine on ikka maailma m6nusamad.

- L6puks tean kumb 6lu on Eestis parem - see on AleCoq, sest see meenutab vanaisa tehtud saunajooki. Saku oli kuidagi mage ja tuim. 

- bussis v6ib siseneda ja vàljuda igast uksest :P

- siin on nii palju blonde. tunnen natuke puudust tumedapàistest roomlastest. 

- eesti toidud on head, kuid nende puhul peab jàlgima raskust ehk teisis6nu tuleb menyy koostamisel hoolikas ja loominguline olla. 

- ma tahtsin maale v6i tartusse elama minna, kuid praegu sattusin raekoja platsile. Vaatame mida huvitavat augustikuu veel toob. 

P.S. Paistab, et t88kohti Eestis enam nii palju ei ole kui varem. Alustasin uue ametikoha otsinguid. 

Viimane kord Sapienzas

Eile käisin oma Erasmuse lepingut lõpetamas ja pabereid vormistamas. Kõik on nii tühi. Isegi hindudest kaupmehed on kadunud. Pole enam kellelegi müüa. Tühjades koridorides kõnnivad üksikud hinged. Kõik sööklad on kinni. Arvutiklassis ei olnud enam isegi seda jaapanlast, kes seal päevast päeva surfas. See juba näitab, et suvi ja puhkuste hooaeg on lõpuks itaalia ülikooli jõudnud. Veel eelmisel nädalal, juuli keskel, kui Eesti koolides on vaid ehitajad ja suvetööle jäänud, toimus siin pinev eksamisessioon.

Mult on küsitud, et kas kahju ei ole siit ära minna-tulla. Kuni eilseni ei olnud enam väga kahju, sest ilmad on nii palavaks läinud, et väljas saab käia vaid õhtuti ja öösiti ei saa enam hästi magada. Ainukesed head kohad on kliimaseadmetest läbi uhutud kaubanduskeskused. Väljas uimastab päike ja Aafrika kuuma tuul Scirocce sind koheselt. Samuti on siin linnas nüüd kõik enam-vähem nähtud ja tehtud ning lõpuks tuleb ikka edasi liikuda.

Eile said aga mälestused minust võitu. Nii palju uusi tutvusi ja põnevaid tegemisi on seal Sapienza teaduskondade hoonete vahel. Kui ma ennast Erasmuse koordinaatori kabinetist ja seda kaitsvast koerast ning arvutijamadest läbi murdsin siis käisingi natuke uitamas.

Rooma tujutseb ja toretseb

Eilne päev algas suure postiveoga. Saatsime teise 20 kilose paki siit kodumaa poole teele. Kui esimesel korral, kolmapäeval, pidin seda kahtekümmet kilo asju vedama kõigepealt ühte postkontorisse ja seejärel teise, siis eile läks kõik nagu õlitatult. Kolmapäeval jagasid roomlased oma hoope ning igal pool oli võitlusväli. Esimeses postkontoris ei sallinud postitädi minu suurt kasti ja arvas, et see on liialt ülemõõduline Eestisse saatmiseks. Ainuke võimalus on vaid hästi palju raha maksta, et siis saab küll. Tõeline roomlanna! Kõigist seletamistest ja viidetest Itaalia Posti kodulehele hoolimata jäi ta vankumatuks. Mõnedel postitöötajatel on siin töökoht väljateenitud muud moodi kui ausa konkursi teel. Täiendkoolitusest ja klienditeenindusest ei soovi nad isegi mitte und näha. Ja lahti ei saa neid mitte iialgi lasta...

See-eest täna näitas Itaalia mulle jälle oma ilusat külge. Käisin viimaseid kaupu ostmas, mida kodus nii soodsalt ja suures hulga ei pruugi saada. Kahjuks ei käi see jutt suurte odavate veinipudelite kohta :) kohver on juba oma piirkaalus. Tagasitulles käisin kalakaupmehe juurest läbi, et lõunaks natuke merekarpe süüa. Kus tema oli alles heas tujus. Võtad pool kilo karpe, saad teise pool kilo austreid peale. "Ah, et olete Eestist. Tean, tean seda ilusat riiki. RAI ikka näitab dokumentaale sellest. Väga ilus maa paistab olevat. Et külmem on teie maal, meil siin seda muret ei ole :) Aga see talv oli meil ka väga kehva. Ei, ei külm ei olnud, aga vihma sadas palju. Viimased 300 (! :)) aastat pole nii palju vihma siin talvel sadanud. Aga külm meil küll ei ole. Ainult jõulud ja jaanuar on jahedamad ning juba veebruaris on jälle ilus ilm! Tulge kindlasti veebruaris tagasi!!!"

Che Roma!? Peab vist hakkama veebruari lennupileteid uurima ;)

Sukelduja leidis iidse linna varemed

Ma alustan siin nüüd väikest viisi huvitavamate Itaalia uudiste kajastamist. Väike näpuharjutus minu jaoks ja loodetavasti mõnus lektüür minu lugejatele.

Amatöörsukelduja leidis Lõuna-Itaalias, Calabrias (maakond Naapolist allpool ehk nö saapanina kaardi pealt vaadates) ranniku lähedal vee alt muistse linna varemed, teatas kohalik linnavalitsus.

Alessandro Ciliberto, on sukeldumishuviline arhitekt, kes leidis 3-4 meetri sügavuselt merest hulga kiviplokke sukeldudes 15 meetri kaugusel rannast Squillace nimelise linna lähedal Calabria idarannikul.

"Vaadates liivast merepõhja paistsid arvatavasti inimeste poolt vormitud tumedad kivid, mis olid umbes kahe meetri pikkused ja pooleteise meetri laiused," rääkis Ciliberto.

Ta lisas et ''jätkates merepõhja uurimist paar meetrit eemal leidsin ma poole meetri kõrguse valget värvi sambaaluse. Edasi oli seal üks nelinurkne väiksem kiviplokk ja teine ebamäärase kujuga kivi."

Squillace'i linnavalitsus teatas et need varemete jäänused võivad pärineda iidsest merelinnast Scylletiumist, mis oli üks paljudest Itaalias asuvatest Kreeka kolooniatest paar tuhat aastat tagasi.

Linn sattus Roomlaste kätte 124 aastal enne Kristust ning oli sünnikohaks Rooma kirjanikule ja riigimehele Cassiodorus'ele. Viimane väitis, et linna asutajaks oli kuulus kreeklaste kuningas Ulyssus.

Varem on selle linna jälgi leitud ka lähedal asuvast Roccelletta di Borgia nimelisest linnast.


View Larger Map

Lisasin siia selle Guugli kaardi, sest see annab võimaluse paremini mõista, miks merealune linn ja Lõuna-Itaalia just kreeklaste võimu all oli. Nagu näete, siis asus Scylletium vahemaa mõistes palju lähemal Kreekale kui Roomale. Kui siia lisada veel suhteliselt hõlpsasti laevatav meretee raskete mägede asemel, siis oligi kreeklastel oluline eelist pea terve lõunaosa valitsemisel.
Teised olulised kreeklaste kolooniad asusid veel Bari, Taranto ja Brindisi kohal.

viimased hetked

Algab minu viimane nädal Itaalias. Järgmisel pühapäeval jõuan koju ja hakkan tegelema tööotsingute ja ülikooli lõpetamisega. Aga nendest juba siis kui see kõik juhtuma hakkab. Seni veel Itaaliast ja elust Roomas.

Eelmisel nädalal käisid sugulased külas. Väga tore oli. Nende saabumise teisel päeval sõitsime rongiga Naapoli poole randa, Sperlongasse. Seal oli palav ja kaunis. Väga puhas ja selge vesi. Võtsime ka liumäega vesijalgratta ning tegime paaritunnise matka grottidesse. Kõik oli tore nii kaua kuni koju jõudsime. Siis selgus, et oleks pidanud ikka jalalabadele ka päikesekreemi panema. Mis sest, et jalad vees olid enamuse ajast. Päike põletas neidki hoolega.
Järgmised kaks päeva ma sugulastega kaasa kõndida ei saanud. Sest ei saanud pea üldse kõndida. Kuid nüüd jalutan jälle nagu vanasti.

Vahepeal on toimunud ka mitmeid kaas-erasmuslaste lahkumispidusid. Tom läks küll nii teele, et mina sinna ei jõudnud, kuid Elisabeti, Claudia ja Laura saatsin ikka ära. Tagasi sellele aastale mõeldes leian, et leidsin siit endale mitmeid uusi sõpru ja huvitavaid tutvusi. Võibolla mitte nii palju kui mõned teised, kuid selle eest on nad pigem tõsisemad ja asjalikumad inimesed.

Ahjaa. Ma sain kõik oma eksamid siin ka tehtud. Küll natuke vähem, kui ma esialgu lootsin. Kuid ega vist esimese korraga kõiki asju ei saagi. Ja mõni õppejõud võib olla ka lihtsalt natuke bitch, kukutades sind mitu korda eksamil pisivigadega läbi. Ma olen jõudnud järeldusele, et Erasmuse kursuse olulisus ei ole niivõrd palju sooritatud eksamite arvus vaid kogetus ja läbielatus. Seda viimast on antud kursus täies mahus ja vbla enamaski mulle andnud.

Mul on oma viimase nädalaga veel mõned plaanid. Siin Rooma linnas on veel kohti, kuhu ma pole jõudnud. Seega jätkab ugrofenni blogi sel nädalal veel oma raportaazhi itaalia elust ja asjadest :)

Kuidas me seminarides käisime :)

Kus asub Itaalia?

Peeter Vihma kirjutab oma Keenia blogis järgmist:
"Mis on Aafrika religioonides oluline? Üksteise aitamine; esivanemate ja staatuse austamine; kingituste tegemine ja saamine (ka jumalatelt). Need jooned on üsna otse üle kandunud praegusesse Keeniasse."

Hmm... miks see küll mulle nii tuttav tundub :)

Üksteise aitamine - perekonna või lähedaste toetamine on väga tähtsal kohal. Nepotismile panid al(g)use katoliku kiriku paavstid.

Esivanemate ja staatuse austamine - "vanemate inimestega ei tohi vaielda, sest neil on alati õigus," ütleb kohalik vanasõna. Peaministri ametinimetus on il Presidente del Consiglio dei Ministri.

Kingituste tegemine ja saamine - selle jaoks on eraldi pühad ja tähtpäevad.

_________________________________________________________________
Aga muidu on ilm soe ja kaunis ning mind valdab sama tundmus, mis täpselt aasta tagasi Perugias ja varasematel reisidel siin - ma ei taha siit lahkuda, tunnen end kui kodus ning tulen siia kindlasti varsti tagasi :)

fiat panis - jätku leiba

Täna sai lõpule viidud mu praktika Itaalias. Kuskil umbes varakevadel oma ülikoolilõpu plaane uurides avastasin, et mul on veel tegemata nõutav praktika kuskil riigiasutuses või kolmandas sektoris. Mõtlesin, et natuke igav on seda teha oma töökohas, küsides tavategemiste eest hinnangut ülemuselt, kes sind nagunii tulemusvestluste jaoks hindab. Et palju huvitavam oleks midagi uut õppida praktika käigus. Tutvuda organisatsiooniga, millest nii palju ei tea ja kus võibolla ka kunagi töötama ei juhtu.

Nii mu mõtted siis liikusid. Valik itaalia vastavate asutuste vahel Roomas on suur, kuid siin oli takistuseks minu mitte-nii-sujuval-tasemel keeleoskus. Kuid linnas on ka mitmeid rahvusvahelisi organisatsioone - peamiselt ÜRO toidu ja põllumajandusega tegelevad asutused. Mõningase kirjavahetuse tulemusel leidus üks asjast huvitatud ja praktikandi suhtes sõbralikult meelestatud inimene, kellelt õppisin paari kuu jooksul väga palju rahvusvaheliste organisatsioonide toimimise ja köögipoole kohta.

Praktika käigus külastasin ja analüüsisin kõiki kolme Roomas tegutsevaid arenguabi organisatsioone: FAO-d (mis tegeleb maailma põllumajanduspoliitika kujundamisega), IFAD-it (annab arengumaadele soodsat pikaajalist rahastust) ja WFP-d ehk Maailma Toiduprogrammi (tegeleb kriisiabi ja toiduabi toimetamisega abivajajatele).

Minu tööülesandeks oli uurida, kuidas saavad riigid nende organisatsioonide arenguabi programmidega liituda.

Toon siia ära mõned töö käigus välja tulnud huvitavad asjaolud:
- aastaks 2050 kasvab maailma rahvastik 6 miljardilt 9 miljardile
- 1960. aastatest ei ole haritava maa ala oluliselt suurenenud - hetkel 6 miljardit ha - igal inimesel peaks hetkel olema oma hektar põllumaad kuskil maailmas :) Kuid 40 aasta pärast see enam nii ei ole, sest põllumaa suurenemist ei ole oodata.
- eelmise nädala Economist ütles, et tuleviku toiduvajaduste tagamiseks on vaja kasvatada kasutatava põllumaa tootlikkust 70%. Kas ja mis vahenditega oleks see võimalik?
- peamine põllumajanduse kasvupotentsiaal on arengumaadel, mis omakorda aitaks tagada nende stabiilsust, toiduga kindlustatust ja paremaid sissetulekuid (juhul kui riigid ei keskendu vaid ühele tootele - monokultuurid - ja rahvusvaheline kaubandus toimib kõigile võrdselt ja soodsalt).
- arenguabi valdkond sisaldab endas võimalusi nii abisaajale kui ka abiandjale. Mõnes mõttes saab öelda, et "aita teisi ja ka sind aidatakse".

Kel rohkem huvi põllumajanduse tuleviku vastu, soovitan alustuseks lugeda seda LHV-s avaldatud artiklit.

Kuis maailma päästa

Fiat, mu uus huviallikas, millest ma aeg-ajalt ja parema inspiratsiooni puudumisel koolitöid koostan, on teinud ühe natuke ootamatu ohutusreklaami. Nimelt oma mudeli 500 veel loodusesõbralikumaid ja säästlikumaid mootoreid reklaamides avaldavad nad järgmisi pildikesi (vt. allpool). Seal on autod ohutustesti läbimas, kuid reisijateks on seekord maailmas ohus olevad loomaliigid - pandakaru (Fiati kõige populaarsem-müüduim väikemudel hetkel), pingviinid ja merilõvi.
Reklaami hüüdlauseks on: ehitatud eesmärgiga põhjustada vähem kahju keskkonnale.

Kuuldavasti olid loodusesõbrad siiski selle reklaami eetilisuse üle. Sellega nõustun minagi, sest see pandakaru ei ole just eriti õnneliku näoga, kui teda koos autoga vastu seina saadetakse.

Elu juunis

Miks on vahemeremaades nii rikkalik toduvalik? Nad ei pea oma elamisi kütma ja jääb vaba aega ja energiat üle toiduvalmistamiseks. Ja arvatavasti said nad vanasti ka oma soojuse-kütmise osa juba toiduvalmistamisega lahendet :)

Teine asi, mis ükspäev pähe tuli oli seotud vihma ja äikesega. Hetkel on siin väga tormine. Kuigi on 32 kraadi sooja, tuleb päeva jooksul ikka üks müristamine ja hoovihm ära. Mõtlesin, et ei tea kuidas nende vili sellisele tormitamisele vastu suudab panna. Ja tuli meelde, et vili on juba kuu aega tagasi koristet.

Nagu näete viib õppimine mõtte rändama :) Vahepeal pole eriti midagi suur-põnevat juhtunud. Käis üks külaline, kellega sai natuke Roomast väljas käidud. Lõuna pool Sperlongas, kus oli kaunis rand mägede keskel ning Rooma kõrval Tivolis, kus on Hadrianuse villade kompleks. 2000 aastat vanad aga ikkagi huvitavad. Külalisele sai näidatud Roomat ja kesklinn taas põhjalikult läbi sammutud ning oma turistigiidi oskusi lihvitud. Varsti võiks-peaks vist selle ameti peale tööle minema.

Jaanipäev oli rahulik. Lõke oli. Pizzarestorani ahjus, aga vähemalt möllas sealgi. Üle ahju hüppama siiski ei hakanud.

Referendum

Itaalias on sel nädalavahetusel valimisseaduse teemaline referendum. Selle eesmärgiks on muuta valimisseadust, kaotada kinnised nimekirjad, mille abil parteid saavad parlamenti ja senatisse aidata-valida ainult kuulekaid saadikuid nö "yes-man" esindajaid, kes suure juhi-juhtide otsuseid vaid kinnitavad.

Kuigi see referendum on olulise tähtsusega poliitilise kultuuri parandamiseks, on see asetatud täpselt rannahooaja algusele. Mõnedel juhtudel pidid parteijuhid, kes referendumit ei poolda, teatama televisioonis, et nemad valima ei lähe, sest ilusal päeval on parem minna randa.
Teine huvitav asi, on et inimestel makstakse osa referendumi jaoks kojusõidupiletist kinni. Et osalust suurendada. Eks me näe, kas see ka praegu töötab.
Muidu on referendumitel itaalias suur võim. Nimelt tühistab referendum kehtestatud seadused. Niiviisi sulges itaalia rahvas 1980. lõpul kõik kolm riigi tuumajaama.

Kunagi, 1950. aastatel, kui siinse poliitikaelu peamine vastasseis oli Kristlike Demokraatide (kesk-parempartei) ja Kommunistide vahel, rääkisid preestrid valimiseelsetel missadel järgmist: "Jumal on teiega igal pool, ka valimiskabiinis. Ta näeb mis te seal teete. Aga Stalin ei näe!"